Walter Rudolf Hess
Walter Rudolf Hess | |
---|---|
![]() Walter Rudolf Hess 1949. aastal | |
Sündinud | 17. märts 1881 Frauenfeld, Šveits |
Surnud | 12. august 1973 (92-aastaselt) Locarno, Šveits |
Teadlaskarjäär | |
Tegevusalad | füsioloogia |
Doktoritöö | Zürichi Ülikool Kieli Ülikool Berliini Ülikool |
Tunnustus | Nobeli meditsiiniauhind (1949) |
Walter Rudolf Hess (17. märts 1881 – 12. august 1973) oli Šveitsi füsioloog, kes pälvis 1949. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna nende ajupiirkondade kaardistamise eest, mis hoiavad siseelundite tööd enda kontrolli all. Ta jagas auhinda Egas Moniziga.
Elulugu
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/c/ca/Nobel_prize_winner_in_medicines_Professor_Walter_Rudolf_Hess_with_his_wife.jpg/220px-Nobel_prize_winner_in_medicines_Professor_Walter_Rudolf_Hess_with_his_wife.jpg)
Hess sündis Frauenfeldis Clemens Hessi ja Gertrud Hessi (sünd. Fischer) kolmelapselise pere teise lapsena. Hessi isa julgustas teda püüdlema teaduskarjääri poole ja tegi koos pojaga eksperimente oma füüsikalaboris. Ta alustas meditsiiniõpinguid 1899. aastal Lausanne'is ning seejärel õppis Berliinis, Kielis ja Zürichis. Meditsiinidoktorikraadi sai ta 1906. aastal Zürichi Ülikoolist ja ta treenis kirurgiks Münsterlingenis (asub tema sünnikoha Frauenfeldga samas kantonis) Conrad Brunneri (1859–1927) käe all. Hess töötas välja viskoosimeetri vere viskoossuse mõõtmiseks ja avaldas 1906. aastal dissertatsiooni "Zum Thema Viskosität des Blutes und Herzarbeit".[1] 1907. aastal asus ta õppima Zürichi Ülikooli Otto Haabi käe all, et õppida silmaarstiks ja avas erapraksise Rapperswilis (SG). Nendel aastatel töötas ta välja Hessi diagrammi, abiellus Louise Sandmeieriga ja 1910. aastal sündis neil tütar Gertrud Hess, 1913. aastal poeg Rudolf Max Hess.[2]
1912. aastal loobus Hess tulusast erapraksisest silmaarstina ja läks tegema teadustööd Justus Gaule (1849–1939) käe all, habiliteerudes 1913. aastal, et saada eradotsendiks. Tema peamised huvid olid verevoolu reguleerimine ja respiratsioon. Esimese maailmasõja ajal veetis ta aasta Bonni Ülikooli füsioloogia instituudis Max Verworni käe all. 1916. aastal läks Gaule pensionile ja Hessist sai esimene ajutine füsioloogia osakonna direktor Zürichi Ülikoolis ja 1917. aastal edutati ta ametlikult instituudi korraliseks professoriks ja direktoriks, ülikoolis töötas ta kuni pensionile minekuni 1951. aastal.[2]
1930. aastatel alustas ta nende vaheaju osade kaardistamist, mis kontrollivad siseelundeid. Katseteks kasutas ta kasse.[3] Selle teadustööga pälvis ta 1949. aastal Nobeli auhinna füsioloogias ja meditsiinis. Hess aitas ka 1930. aastal asutada meteoroloogia uurimise sihtasutuse International Foundation for the High Alpine Research Station Jungfraujoch ja töötas seal direktorina kuni 1937. aastani. Lisaks tegi ta poliitilist kampaaniat antivivisektionistide vastu, kes tahtsid keelata loomkatsed.[2]
Hess jäi pensionile 1951. aastal, kuid jätkas tööd ülikoolis. 1967. aastal kolis ta Asconasse ning suri südamepuudulikkuse tagajärjel 1973. aastal 92-aastaselt Locarnos Šveitsis.[2] Tema lesk suri 1987. aastal.
Teadustöö
Hess kasutas 1920. aastate lõpus välja töötatud aju stimuleerimise tehnikaid, kasutades elektroode täpselt defineeritud aju anatoomiliste piirkondade stimuleerimiseks. Nii kaardistas ta ajupiirkonnad, mis vastasid spetsiifilistele füsioloogilistele vastustele. Hess töötas välja eritehnika, mille nimetas interrupted direct-current (DC) stimulation, mis kasutas pikaajalist ärritamist (tüüpiliselt 12,5 või 25 ms) koos rambilaadsete ülespoole ja allapoole kallakutega. Ka ärritajad olid pigem nõrgad (umbes 0,5–1,5 V) ja madala sagedusega (2–12 Hz, tavaliselt 8 Hz) ja ta kasutas väga häid elektroode diameetriga 0,25 mm.[2]
Stimuleerides hüpotalamust, sai ta kutsuda esile käitumist erutusest kuni ükskõiksuseni; vastavalt stimuleeritavast piirkonnast. Ta avastas, et saab tekitada eri tüüpi vastuseid kui stimuleerida hüpotalamuse (lateraalne) eespoolset osa võrreldes hüpotalamuse (ventromediaalne) tagumise osaga. Kui stimuleerida eespoolset osa, saab kutsuda esile vererõhu languse, respiratsiooni aeglustumise ja reageerimise, nagu näiteks nälja, janu, urineerimise ja defekatsiooni. Kui aga stimuleeriti tagumist osa, oli tulemuseks äärmuslik erutus ja kaitseseisund.[2]
Hess avastas samuti, et ta võib kassidel esile kutsuda une – see oli avastus, mida toona peeti vastuoluliseks, kuid mis leidis hiljem kinnitust teiste uurijate poolt, kaasa arvatud tema poja Rudolf Max Hessi poolt.[2]
Viited
- ↑ Hess WR. (1906). "Zum Thema Viskosität des Blutes und Herzarbeit. Dissertation". Vierteljahresschr Natur forsch Ges Zürich. 51: 236–51.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Christian W. Hess. "W.R. Hess Biography" (PDF[alaline kõdulink]). Schweizer Archiv für Neurologie und Psychiatrie. 159 (4): 255–261.
- ↑ R. Douglas Fields (2016). Why We Snap: Understanding the Rage Circuit in Your Brain. Dutton. lk 14, 30. ISBN 9780525954835.
Välislingid
- Marc A. Shampo; Robert A. Kyle; David P. Steensma. "Walter Hess—Nobel Prize for Work on the Brain" Mayo Clin Proc. 86: E49.
- Walter Hess Nobel Lecture: "The Central Control of the Activity of Internal Organs" 12. detsember 1949
- v
- r
- 1901 Behring
- 1902 Ross
- 1903 Finsen
- 1904 Pavlov
- 1905 Koch
- 1906 Golgi, Ramón y Cajal
- 1907 Laveran
- 1908 Metšnikov, Ehrlich
- 1909 Kocher
- 1910 Kossel
- 1911 Gullstrand
- 1912 Carrel
- 1913 Richet
- 1914 Bárány
- 1915
- 1916
- 1917
- 1918
- 1919 Bordet
- 1920 Krogh
- 1921
- 1922 Hill, Meyerhof
- 1923 Banting, Macleod
- 1924 Einthoven
- 1925
![Nobel](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/3/32/Nobel_prize_medal.svg/50px-Nobel_prize_medal.svg.png)
- 1926 Fibiger
- 1927 Wagner-Jauregg
- 1928 Nicolle
- 1929 Eijkman, Hopkins
- 1930 Landsteiner
- 1931 Warburg
- 1932 Sherrington, Adrian
- 1933 Morgan
- 1934 Whipple, Minot, Murphy
- 1935 Spemann
- 1936 Dale, Loewi
- 1937 Szent-Györgyi
- 1938 Heymans
- 1939 Domagk
- 1940
- 1941
- 1942
- 1943 Dam, Doisy
- 1944 Erlanger, Gasser
- 1945 Fleming, Chain, Florey
- 1946 Muller
- 1947 C. F. Cori, G. T. Cori, Houssay
- 1948 Müller
- 1949 Hess, Egas Moniz
- 1950 Kendall, Reichstein, Hench
- 1951 Theiler
- 1952 Waksman
- 1953 Krebs, Lipmann
- 1954 Enders, Weller, Robbins
- 1955 Theorell
- 1956 Cournand, Forssmann, Richards
- 1957 Bovet
- 1958 Beadle, Tatum, Lederberg
- 1959 Ochoa, Kornberg
- 1960 Burnet, Medawar
- 1961 Békésy
- 1962 Crick, Watson, Wilkins
- 1963 Eccles, Hodgkin, Huxley
- 1964 Bloch, Lynen
- 1965 Jacob, Lwoff, Monod
- 1966 Rous, Huggins
- 1967 Granit, Hartline, Wald
- 1968 Holley, Khorana, Nirenberg
- 1969 Delbrück, Hershey, Luria
- 1970 Katz, Euler, Axelrod
- 1971 Sutherland
- 1972 Edelman, Porter
- 1973 Frisch, Lorenz, Tinbergen
- 1974 Claude, Duve, Palade
- 1975 Baltimore, Dulbecco, Temin
- 1976 Blumberg, Gajdusek
- 1977 Guillemin, Schally, Yalow
- 1978 Arber, Nathans, Smith
- 1979 Cormack, Hounsfield
- 1980 Benacerraf, Dausset, Snell
- 1981 Sperry, Hubel, Wiesel
- 1982 Bergström, Samuelsson, Vane
- 1983 McClintock
- 1984 Jerne, Köhler, Milstein
- 1985 Brown, Goldstein
- 1986 Cohen, Levi-Montalcini
- 1987 Tonegawa
- 1988 Black, Elion, Hitchings
- 1989 Bishop, Varmus
- 1990 Murray, Thomas
- 1991 Neher, Sakmann
- 1992 Fischer, Krebs
- 1993 Roberts, Sharp
- 1994 Gilman, Rodbell
- 1995 Lewis, Nüsslein-Volhard, Wieschaus
- 1996 Doherty, Zinkernagel
- 1997 Prusiner
- 1998 Furchgott, Ignarro, Murad
- 1999 Blobel
- 2000 Carlsson, Greengard, Kandel
- 2001 Hartwell, Hunt, Nurse
- 2002 Brenner, Horvitz, Sulston
- 2003 Lautebur, Mansfield
- 2004 Axel, Buck
- 2005 Marshall, Warren
- 2006 Fire, Mello
- 2007 Capecchi, Smithies, Evans
- 2008 Hausen, Barré-Sinoussi, Montagnier
- 2009 Blackburn, Greider, Szostak
- 2010 Edwards
- 2011 Beutler, Hoffmann, Steinman
- 2012 Gurdon, Yamanaka
- 2013 Rothman, Schekman, Südhof
- 2014 O'Keefe, May-Britt Moser, Edvard Moser
- 2015 Campbell, Ōmura, Tu
- 2016 Ōsumi
- 2017 Hall, Rosbash, Young
- 2018 Allison, Honjo
- 2019 Kaelin, Ratcliffe, Semenza
- 2020 Alter, Houghton, Rice
- 2021 Julius, Patapoutian
- 2022 Pääbo
- 2023 Karikó, Weissman