Otto Hahn
| Otto Hahn | |
|---|---|
 | |
| Sündinud | 8. märts 1879 Frankfurt, Hessen, Saksa keisririik |
| Surnud | 28. august 1968 (89-aastaselt) Göttingen, Alam-Saksi, Lääne-Saksamaa |
| Alma mater | Marburgi Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | radiokeemia tuumakeemia |
| Töökohad | University College London McGilli Ülikool Berliini Ülikool |
| Tunnustus | Nobeli keemiaauhind (1944) Max Plancki medal (1949) |
| Autogramm | |
 | |
Otto Emil Hahn (8. märts 1879 – 28. juuli 1968) oli saksa keemik ning tuumakeemia ja radioaktiivsuse uurimise teerajaja.
Hahn ja Lise Meitner avastasid raadiumi, tooriumi, protaktiiniumi ja uraani radioaktiivsed isotoobid. Ta avastas ka tuumaisomeeria. 1938. aastal avastasid Hahn, Meitner ja Fritz Strassmann tuumalõhustumise, mille eest sai Hahn 1944. aastal Nobeli keemiaauhinna.[1] Tuumalõhustumise avastamine sai aluseks tuumareaktorite ja tuumarelva loomisele.
Hahn sai 1901. aastal Marburgi Ülikoolist keemia doktorikraadi.[2] Pärast ülikooli lõpetamist õppis ta University College Londonis sir William Ramsay juures ja McGilli Ülikoolis Ernest Rutherfordi juures, kus ta avastas mitmeid uusi radioaktiivseid isotoope.[3] 1906. aastal naasis ta Saksamaale ja asus tööle Berliini Ülikooli. 1912. aastal asus ta tööle Kaiser Wilhelmi Keemiainstituuti, kus ta oli radioaktiivsuse osakonna direktor.
I maailmasõjas teenis ta läänerindel ning sai Ypresi lahingus Raudristi II klassi autasu. Aastatel 1934-1938 uuris ta koos Lise Meitneri ja Fritz Strassmanniga isotoope, mis tekkisid uraani ja tooriumi neutronidega pommitamisel. Uurimistöö tulemusel avastasid nad tuumalõhustumise. Hahn oli natsismi ja juutide tagakiusamise vastu. Natside võimuletuleku järel arreteeriti mitmed Hahni kaastöölised või olid nad sunnitud riigist põgenema. 1938. aastal lahkus Saksamaalt ka Meitner. II maailmasõja ajal töötas Hahn natside tuumarelvaprogrammis, mistõttu viibis ta juulist 1945 kuni jaanuarini 1946 vangistuses.
Hahn oli Kaiser Wilhelmi Seltsi viimane president ja selle järglase Max Plancki Ühingu esimene president. Hahn oli Lääne-Saksamaa mõjukaim teadlane ning osales sõjajärgse Saksamaa teaduse ülesehitamises.
Tunnustus
- 1958 – Wilhelm Exneri medal
Viited
| 1901–1925 | 1901 Hoff • 1902 Fischer • 1903 Arrhenius • 1904 Ramsay • 1905 Baeyer • 1906 Moissan • 1907 Buchner • 1908 Rutherford • 1909 Ostwald • 1910 Wallach • 1911 M. Curie • 1912 Grignard, Sabatier • 1913 Werner • 1914 Richards • 1915 Willstätter • 1916 • 1917 • 1918 Haber • 1919 • 1920 Nernst • 1921 Soddy • 1922 Aston • 1923 Pregl • 1924 • 1925 Zsigmondy |  |
|---|---|---|
| 1926–1950 | 1926 Svedberg • 1927 Wieland • 1928 Windaus • 1929 Harden, Euler-Chelpin • 1930 Fischer • 1931 Bosch, Bergius • 1932 Langmuir • 1933 • 1934 Urey • 1935 F. Joliot-Curie, I. Joliot-Curie • 1936 Debye • 1937 Haworth, Karrer • 1938 Kuhn • 1939 Butenandt, Ružička • 1940 • 1941 • 1942 • 1943 Hevesy • 1944 Hahn • 1945 Virtanen • 1946 Sumner, Northrop, Stanley • 1947 Robinson • 1948 Tiselius • 1949 Giauque • 1950 Diels, Alder | |
| 1951–1975 | 1951 McMillan, Seaborg • 1952 Martin, Synge • 1953 Staudinger • 1954 Pauling • 1955 Vigneaud • 1956 Hinshelwood, Semjonov • 1957 Todd • 1958 Sanger • 1959 Heyrovský • 1960 Libby • 1961 Calvin • 1962 Perutz, Kendrew • 1963 Ziegler, Natta • 1964 Hodgkin • 1965 Woodward • 1966 Mulliken • 1967 Eigen, Norrish, Porter • 1968 Onsager • 1969 Barton, Hassel • 1970 Leloir • 1971 Herzberg • 1972 Anfinsen, Moore, Stein • 1973 Fischer, Wilkinson • 1974 Flory • 1975 Cornforth, Prelog | |
| 1976–2000 | 1976 Lipscomb • 1977 Prigogine • 1978 Mitchell • 1979 Brown, Wittig • 1980 Berg, Gilbert, Sanger • 1981 Fukui, Hoffmann • 1982 Klug • 1983 Taube • 1984 Merrifield • 1985 Hauptman, Karle • 1986 Herschbach, Lee, Polanyi • 1987 Cram, Lehn, Pedersen • 1988 Deisenhofer, Huber, Michel • 1989 Altman, Cech • 1990 Corey • 1991 Ernst • 1992 Marcus • 1993 Mullis, Smith • 1994 Olah • 1995 Crutzen, Molina, Rowland • 1996 Curl, Kroto, Smalley • 1997 Boyer, Walker, Skou • 1998 Kohn, Pople • 1999 Zewail • 2000 Heeger, MacDiarmid, Shirakawa | |
| 2001–... | 2001 Knowles, Noyori, Sharpless • 2002 Fenn, Tanaka, Wüthrich • 2003 Agre, MacKinnon • 2004 Ciechanover, Hershko, Rose • 2005 Grubbs, Schrock, Chauvin • 2006 Kornberg • 2007 Ertl • 2008 Shimomura, Chalfie, Tsien • 2009 Ramakrishnan, Steitz, Yonath • 2010 Heck, Negishi, Suzuki • 2011 Shechtman • 2012 Lefkowitz, Kobilka • 2013 Karplus, Levitt, Warshel • 2014 Betzig, Hell, Moerner • 2015 Lindahl, Modrich, Sancar • 2016 Feringa, Sauvage, Stoddart • 2017 Dubochet, Frank, Henderson • 2018 Arnold, Smith, Winter • 2019 Goodenough, Whittingham, Yoshino • 2020 Charpentier, Doudna • 2021 List, MacMillan • 2022 Bertozzi, Sharpless, Meldal • 2023 Jekimov, Bawendi, Brus | |
