181. Eesti julgestusgrupp

181. Eesti julgestusgrupp
Tegev	1941–1942
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Wehrmachti Idarinne
Haru	Väegrupp Nord tagalapiirkonna 18. armee julgestusgrupp
Liik	jalavägi
Suurus	pataljon, ca 700 meest
Lahingud	Idarinne Volhovi lahing Kolpino lahing Sürkova lahing Vaskovo lahing Krivasoo lahing (1944)
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	major August Vask major Julius Ellandi

181. Eesti julgestusgrupp (saksa keeles Estnische Sicherungsgruppe 181 ehk Estnische Sicherungs Abteilung 181) oli Wehrmachti alluvuses olev eestlastest komplekteeritud rinde tagala julgestusüksus Teises maailmasõjas.

Üksuse arvukombinatsiooni kaks esimest numbrit viitavad Wehrmachti 18. armeele, kelle juurde üksus olid moodustatud, viimane aga järjekorranumbrile. Üksust nimetati rahvapäraselt 1941. aastal ka Esimeseks Eesti Rahvuspataljoniks.

Juhtkond ja koosseis

Julgestusgrupi ülemad:

major August Vask, Julgestusgrupi nr. 181 ülem;
kapten Riho Piirsalu, Julgestusgrupi nr. 181 ülema kohusetäitja;
kapten Paul Paas, Julgestusgrupi nr. 181 ülem:
major Julius Ellandi, Julgestusgrupi nr. 181 ülem,
kapten Alfons Rebane (1942. aasta augusti lõpust), Julgestusgrupi nr. 181 ülem.

Julgestusgrupi sideohvitser Saksa armeega, hauptman kapten Gröschner, julgestusgrupi adjutant lipnik Valdur Jürissaar,

1. sadakond, ülem kapten Riho Piirsalu,
2. sadakond, ülem nooremleitnant Roman Ubakivi
3. sadakond, ülem ülemleitnant Parts,
4. sadakond, ülem leitnant Valdo Liht.

181. Eesti julgestusgrupp oli pataljoni suurune sõjaväeüksus (esialgu 700 meest), mis formeeriti 1941. aasta suvel Tartus, väeosa moodustamiseks kuulutatud teadaande peale tuli kogunemispunkti Tartu Näituse väljakule üle 2000 mehe.

Julgestusgruppe kutsuti ka julgestuspataljonideks. Julgestusgrupis kanti Saksa Wehrmachti välihalli vormi ja kehtisid Wehrmachti auastmed, kuid esialgu puudusid pagunid. Ameti tunnusteks olid kraenurkades kantavad eraldusmärgid. Relvastuseks oli Punaarmee trofeerelvastus.

Normaalkooseisu saavutamisel (657 meest) koosnes julgestuspataljon neljast sadakonnast (kompaniist) igaühes 150 meest. Igas sadakonnas oli peale jalaväerühmade veel üks raskekuulipildujarühm, hobu- ja motoveokite voor ning sadakonna staabirühm. Pataljoni staabis 57 meest. Pataljoni astus 21 ohvitseri, enamuses reservlipnikud.

Valvetegevus

1941. aasta septembrist asus 4. sadakond raudtee valvesse Weimarni ja Tikopissi (endise Balti raudtee Narva–Kingissepa raudteeharu) külade vahel. Teised kompaniid läksid valveteenistusse Slantsõ ümbrusse raudteele ja ladude valvesse. Vahepel teostasid kõik kompaniid ka metsades partisanide vastaseid operatsioone. Edasi viidi pataljon vahiteenistust pidama Võritsasse, hiljem aga otseselt rinde tagalasse Tosnosse ja osa pataljoni Sablinosse. Pataljoni staap kolis Ljubanisse. Enne jõule 1941 koondati kogu pataljon Ljubanisse.

1942. aasta jaanuaris viidi pataljon rindele sõjategevusse Novgorodi oblastis Tigoda raudteejaama juures Oktoobri raudteel, Tšudovo–Moskva raudteeharul Ljubanist ida pool ning seejärel Kolpino alla.

Vastavalt 1942. aasta 1. mai raportile kuulus julgestusgrupi koosseisu 18 ohvitseri, 65 allohvitseri ja 482 meest, lisaks Saksa sideohvitser, kolm sakslasest allohvitseri ja 7 sakslasest reameest. Üksus oli allutatud I korpusele ning asus alates 1942. aasta jaanuarist saadik Tigoda ruumis rindel. Julgestusgrupist oli 300 meest rindel ja 250 meest kas haavatud või puhkusel.

1942. aasta 15. mail viidi julgestusgrupid Saksa Korrapolitsei alluvusse ning 181. Eesti JG nimetati 281. Kaitsepataljoniks, 21. augustil 1942 allutati väeosa uuesti Wehrmachti väeosale^[1].

Reorganiseerimine

1942. aasta oktoobrist muutus pataljon tagalateenistusüksusest rindeüksuseks. 183. julgestusgrupi 11. ja 12. sadakond liideti kokku uueks 181. Eesti Julgestusgrupi 3. sadakonnaks, sadakonna ülemaks nimetati hauptmann Juhan Lamp. 23. oktoobril 1942 lõppes julgestusgruppide vabatahtlike aastane teenistusleping ning umbes pooltest Saksa sõjaväe teenistusse jäänud julgestusgruppide vabatahtlikest moodustati 3 idapataljoni.

Väeosa nimetati ümber 658. Idapataljoniks (Ost-Batailon 658) ja 1. jaanuarist 1943. aastast 658. Eesti Pataljoniks.

Vaata ka

Viited

↑ Rolf Michaelis. "Eestlased Waffen-SS-is", Kirjastus Olion 2001, lk 11

Kirjandus

"Eesti idapataljonid Idarindel 1941-1944" Tallinn: Argo, 2004, 491 lk.

Välislingid

Esimene Eesti Idapataljon, wehrmacht.rindeleht.ee

Eesti väeosad Teises maailmasõjas Saksa sõjaväes

Wehrmachti Väegrupp Nord
tagalapiirkonna Julgestusgrupid

181. • 182. • 183. • 184. • 185. • 186. • 179. Eesti Põhiüksus Narvas • (1941. aasta sügisest)

Wehrmachti Väegrupp Nord
Väegrupp Nord tagalapiirkonna
16. armee ja 18. armee
tagalajulgestuse Idapataljonid
Ukraina Riigikomissariaadis

660. Idapataljon • 659. Idapataljon • 658. Idapataljon • 657. Idakompanii, (1942. aasta sügisest)
660. Eesti Pataljon • 659. Eesti Pataljon • 658. Eesti Pataljon • 657. Eesti Kompanii (1943. aastast)
Politseipataljon Ostland

Eesti Omavalitsuse
Politsei ja Omakaitse Valitsuse

Piiriomakaitse (1941. aasta sügisest)
Omakaitse(1942. aasta jaanuarist)

väegrupi Nord tagalapiirkonna
Kõrgema SS- ja politseijuhi
juures asuvale korrapolitsei ülemale
alluvad julgestusdiviiside
kaitse- ja politseipataljonid

37. • 38. • 39. • 40. • 41. • 42. • (1941. aasta augustist-septembrist)
29. • 30. • 31. • 32. • 33. • 34. • 35. • 36. • (1941. aasta novembrist – 1943. aasta veebruarini)
286. • 287. • 288. • 289. • 290. • 291. • 292. • 293.(1943. aasta märtsist)
Politseirügemendid
1. Eesti Politseirügement:286. • 288. • 291. • 292. Politsei Jalaväepataljon (1944. aasta aprillst)
2. Eesti Politseirügement:37., 38. ja 40. Eesti Politseipataljonid (1944. aasta juulist)

Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti
Julgeolekupolitsei ja SD Eestis

1. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD pataljon • 1. Eesti SS Erikompanii

Ostlandi Kõrgemale SS- ja politseijuhile
allunud Armeegrupp Narwa 207. JD ning
300. EoD-le allunud Piirikaitserügemendid

Eesti Piirikaitserügement Tallinn
1. • 2. • 3. • 4. • 5. • 6. • Eesti 1. Tagavararügement