Mihhail Šolohhov

See artikkel räägib vene romaanikirjanikust; reisilaeva kohta vaata artiklit Mihhail Šolohhov (jõelaev).

Mihhail Šolohhov

Sünniaeg	11. mai 1905 (Juliuse kalendris)
Surmaaeg	21. veebruar 1984 (78-aastaselt) Vjošenskaja (Nõukogude Liit)
Amet	kirjanik
Teosed	Vaikne Don, Ülesküntud uudismaa
Autasud	Lenini orden, Nobeli kirjandusauhind
Autogramm

[muuda Wikidatas]

Mihhail Aleksandrovitš Šolohhov [š'oolohhov] (vene keeles Михаил Александрович Шолохов) (24. mai 1905 Kružilinski – 21. veebruar 1984 Vjošenskaja staniitsa) oli vene romaanikirjanik.

Elulugu

Kuigi ta kirjutas Doni kasakatest ja sündis Doni ääres, ei olnud ta ise nende seast pärit.^[viide?]

Ametlik propagandalegend on suuresti varjanud kirjaniku tegelikku elulugu. Tema lapsepõlv, noorpõlv ja kujunemistee on jäänud üsna hämaraks. Isegi tema sünniaasta suhtes on olnud kahtlusi (on oletatud kõiki aastaarve vahemikus 1900–1905).

Haridust oli tal vaid neli aastat.

Aastatel 1920–1922 osales ta Venemaa kodusõjas. Aastast 1922 elas ta Moskvas. Ta debüteeris seal ajakirjanduses avaldatud följetonidega. Aastal 1924 astus ta RAPP-i. Aastal 1924 pöördus ta Doni äärde tagasi. Aastal 1926 asus ta elama Vjošenskaja staniitsasse, kus ta alustas "Vaikse Doni" kirjutamist.

Kui glasnosti aastatel oli moes Šolohhovi põhiliselt sõimata – aga tema paturegister ei osutunudki teab kui pikaks (rida parteilisi sõnavõtte) –, siis mitmed uuemad päevavalgele tulnud dokumendid näitavad kirjanikku soodsamas valguses. Näiteks 1997 raamatuna avaldatud kirjavahetus Staliniga ei näita Šolohhovi Stalini lemmiku ega stalinistina.

Stalin, keda ärritasid Šolohhovi visad abipalved kollektiviseerimise pehmendamiseks, olevat koguni pillanud mürgise repliigi: "Kui tarvis, leiame "Vaiksele Donile" uue autori." Arvukates avaldatud kirjades sõpradele-tuttavatele avaneb paljudes üksikasjades "Vaikse Doni" kirjutamise käik, samuti autori visa võitlus tsensuuri, toimetajate ja kriitikutega. Nii näiteks oli "Ülesküntud uudismaa" algpealkirjaks "Higi ja verega"; kuid kui Šolohhov pidi toimetajate survel algvariandist taganema, hüüatas ta ühes 1931. aasta erakirjas: "No on vast õudne pealkiri!"

On avaldatud arvamust, et konjunktuurne "Ülesküntud uudismaa" valmiski üksnes selleks, et "Vaikse Doni" lõpuosa läbi suruda.

Üks NKVD kohalik ülemus oli 1930. aastate lõpul Šolohhovi kohta öelnud: kahju, et mees nii kuulus on, muidu oleks ta ammu kinni pannud. 1937. aasta puhastuse ajal säästis Stalin teda viimasel hetkel.

Teise maailmasõja ajal oli Šolohhov rindekorrespondent polgukomissari auastmes.

Šolohhov võttis sõna Boriss Pasternaki, Andrei Sinjavski, Juli Danieli (Kirjanike Liidu presiidiumi liikmena) ja Aleksandr Solženitsõni vastu.

Aastal 2004 toimunud Venemaa kirjanike 12. kongress võttis vastu eraldi resolutsiooni Šolohhovi kohta, kus kutsuti üles rahvusliku geeniuse sajandijuubelit väärikalt tähistama. Kavas oli ka Šolohhovi entsüklopeedia väljaandmine.

Looming

Šolohhovi tuntuim ja vaieldamatult parim teos on "Vaikne Don" (1928–1940), mille eest ta sai 1965 Nobeli kirjandusauhinna. Selle teose autorsuses on kaheldud.

Tema esimesed jutustused ilmusid 1923. Tema muu loomingu seas on "Doni jutud" ehk "Doni jutustused" (1925) Doni kasakate elust, romaan "Ülesküntud uudismaa" (1. köide 1932, 2. köide 1960) kollektiviseerimisest, jutustus "Õppigem vihkama", "Inimese saatus" (1957) ning lõpetamata romaan "Nad võitlesid kodumaa eest" (1943–1959, uusversioon 1969). Kolm viimast räägivad Teisest maailmasõjast. Aastal 1959 ilmus "Vaikse Doni" jätk "Hobused Donil", mida peetakse kunstiliselt nõrgaks.

Retseptsioon

Nõukogude Liidus esitati tema teoseid sotsialistliku realismi näidetena.

Filmid

Aastal 1958 valmis film "Vaikne Don" ja 1959 "Inimese saatus".

Ühiskondlik-poliitiline tegevus

Šolohhov astus 1932 NLKP-sse. 1961. aastast oli ta NLKP Keskkomitee liige.

Ta oli NSV Liidu Ülemnõukogu saadik alates I koosseisust.

Tunnustus

1939 – NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik
1941 – Stalini preemia "Vaikse Doni" eest
1960 – Lenini preemia "Ülesküntud uudismaa" eest
1965 – Nobeli kirjandusauhind "Vaikse Doni" eest
1967 – sotsialistliku töö kangelane

Isiklikku

Šolohhov abiellus 18-aastaselt ja sai nelja lapse isaks.

Nooruses oli ta tuntud lõbusa ja seltsivana, ent elu teisel poolel erakordselt kinnise ja süngena. Teada on ka tema alkoholiga liialdamine. Poja kinnitusel põletas Šolohhov elu lõpul romaani "Nad võitlesid kodumaa eest" käsikirja.

Teosed eesti keeles

Vaikne Don, vene keelest tõlkinud A. Koit, Tartu, Kalev, (1. osa 1936, 2. osa 1937, 3. osa tõlkinud Justa Kurfeldt 1948)
Õppigem vihkama. Moskva, Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastus, 1943.
Ülesküntud uudismaa. Tõlkinud E. Jürgenfeldt. Moskva, Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus, 1935.
Doni jutud. Tõlkinud O. Samma Tallinn, Eesti Raamat, 1976.
Inimese saatus (jutustus). Tõlkinud Otto Samma. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1958 (1965. aasta väljaande on illustreerinud Evald Okas)
Keeris. Tõlkinud O. Samma. Tallinn, Perioodika, 1975. (Loomingu raamatukogu)
Vaikne Don. Tõlkinud A. Kurfeldt. – Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1957 (sarjas "Suuri sõnameistreid")
Vaikne Don. 2. kd. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1957. (sarjas "Suuri sõnameistreid")
Varss (jutustus). Tõlkinud Otto Samma. Tallinn, Eesti Raamat, 1980.
Ülesküntud uudismaa. Tõlkinud F. Kõlli ja O. Samma. Tallinn, Eesti Raamat, 1975.

Välislingid

Vaapo Vaher, "Miška Šolohhov, geenius või plagiaator?"; lisa: Oskar Kruus, "Sõnake plagieerimise ajaloost Eestis" – Eesti Päevaleht 4. märts 2000
"Moskvas avaldati esmakordselt Šolohhovi "Vaikse Doni" käsikirjad" – Eesti Päevaleht 24. aprill 2000
Aivar Kull, "Vaikse Doni tumedatel voogudel" – Postimees 28. mai 2005
Aivar Kull, "Šolohhovi käsikiri ripub üleval internetis, ent kired ei vaibu" – Postimees 11. aprill 2006
Urmas Kiil, "Eelolev nädal möödanikus" – Oma Saar, 21. veebruar 2009