Pablo Neruda

Pablo Neruda

Sünniaeg	12. juuli 1904
Surmaaeg	23. september 1973 (69-aastaselt) Santiago (Tšiili)
Amet	luuletaja, diplomaat, poliitik, laulusõnade kirjutaja, kirjanik
Autasud	Nobeli kirjandusauhind
Autogramm

[muuda Wikidatas]

Pablo Neruda (12. juuli 1904 – 23. september 1973) oli Tšiili luuletaja Ricardo Eliecer Neftali Reyes Basoalto kirjanikunimi. Alates 28. detsembrist 1946 sai sellest tema päris nimi. Ta oli üks 20. sajandi hispaaniakeelse kirjanduse tähtsamaid luuletajaid.

Noorus

Neruda sündis raudteetöölise José del Carmen Reyes Moralese ja kooliõpetaja Rosa Neftali Basoalto Opazo esimese lapsena Parrali linnas. Ta ema suri kaks kuud pärast sünnitust.

1906. aastal kolis poiss koos isaga Temuco linna, kus isa abiellus Trinidad Candia Marverdega, keda luuletaja mainib Mamadre nime all tekstides „Confieso que he vivido“ ja „Memorial de Isla Negra“. Ta õppis Temucos poistekoolis Liceo de Hombres ning avaldas oma esimesed luuletused piirkonnalehes La Mañana. 1919. aastal saavutas ta kirjandusvõistlusel Juegos Flores de Maulel 3. koha oma luuletusega „Nocturno ideal“. 1920. aastal hakkas ta varjunime Pablo Neruda all tegema kaastööd kirjandusajakirjale Selva Austral; perekonnanime sai ta tšehhi poeedilt Jan Nerudalt.

Õpingud ja tärkav kuulsus

1921. aastal kolis Neruda Santiagosse ja õppis Tšiili Ülikoolis prantsuse keeles pedagoogikat. Ülikoolis sai ta kevadpidustustel esikoha oma luuletusega „La cancion de fiesta“, mis avaldati pärast ajakirjas Juventud. 1923. aastal avaldas ta kogumik „Crespusculario“, mida tunnustasid sellised kirjanikud nagu Alone, Raul Silva Castro ja Pedro Prado. Järgmisel aastal ilmus ajakirjas Editorial Nascimento Neruda kogumik „Veinte poemas de amor y una canción desesperada“, kus oli veel tunda modernismi. Pärast Neruda manifesti oli tema eesmärk n-ö uuendada luulet ja tuua sinna sisse avangardismi, mis väljendub kolmes lühikeses 1926. aastal välja antud raamatus: „El habitante y su esperanza“, „Anillos“ (koos Tómas Lagosega) ja „Tentiva del hombre infinito“.

Neruda diplomaadina

1927. aastal, kui Neruda nimetati konsuliks Yangoni linna, algas tema pikk diplomaatiline karjäär. Hiljem oli ta konsul Sri Lankal, Jaaval, Singapuris, Buenos Aireses, Barcelonas ja Madridis. Buenos Aireses sai ta tuttavaks Federico García Lorcaga ja Barcelonas Rafael Albertiga. 1935. aastal andis Manuel Altolaguirre Nerudale üle ajakirja Caballo verde para la poesía juhtimise, mis oli n-ö kaaslane luuletajatele, kes kuulusid nimetuse generación del 27 alla. Samal aastal tuli välja tema kogumik „Residencia en la tierra“.

Poliitiline elu

Samal aastal algas Hispaania kodusõda. Sõjast ja García Lorca hukkamisest tingituna sidus Neruda end vabariikliku liikumisega, esmalt Hispaanias ja pärast diplomaadina ümberpaigutamist Prantsusmaal, kus alustas teose „España en el corazón“ kirjutamist. Sel aastal pöördus ta kodumaale tagasi ning tema selleaegne luule iseloomustab aktuaalseid poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme.

1939. aastal määrati Neruda Pariisi erikonsuliks, kelle ülesanne oli jälgida hispaanlaste sisserännet Prantsusmaale, hiljem sai temast Mehhiko suursaadik, kus ta kirjutas ümber oma teksti „Canto General de Chile“, mis on kujunenud eepiliseks poeemiks kogu Lõuna-Ameerika, selle loomuse, inimeste ja ajaloo kohta. See teos avaldati pealkirjaga „Canto General“ 1950. aastal Mehhikos ja salaja ka Tšiilis. See koosneb 250 poeemist 15 kirjandustsüklis ja moodustab Neruda enese hinnangu kohaselt tema ilukirjandusloomingu keskosa. Õige pea pärast avaldamist tõlgiti „Canto General“ kümnesse keelde. Peaaegu kõik luuletused, mida see sisaldab, on loodud eriti rasketel asjaoludel eksiilis.

Olles 1943. a Tšiilisse naasnud, sai Neruda 1945. a riikliku kirjanduspreemia. Sama aasta 4. märtsil valiti ta vabariigi senaatoriks (Senador de la Republica) ning ta astus Tšiili Kommunistlikku Parteisse. 1946. aasta presidendivalimistel võidutses koalitsioon Alianza Democratica, mis koosnes radikaalidest, kommunistidest ja demokraatidest, keda juhtis Gabriel González Videla. Kommunismimeelsete tööliste streik ja selle vägivaldne mahasurumine viisid aga Neruda ägedalt senatis selle vastu protesteerima. González Videla varjatud jälitustegevus oma vanade liitlaste, kommunistide vastu lõppes kommunistliku partei keelustamisega 3. septembril 1948. a ning sundis Neruda kõigepealt kodumaal põranda alla varjuma ja hiljem eksiili minema. 1949. aastal ületas ta Andid, läks hobusel risti üle Argentina ja suundus Euroopasse. Kirjanik pöördus Tšiilisse tagasi alles 1952. Suur osa sellest, mida ta välismaal viibides kirjutas, kandis tema poliitilise tegevuse iseloomulikku joont.

Elu lõpuaastad

1969. aastal valis Tšiili Kommunistlik Partei Neruda presidendikandidaadiks, aga ta loobus sellest kohast Salvador Allende kasuks, kes valimisliidu Unidad Popular kandidaadina võidutses 1970. aasta valimistel. Unidad Populari valitsus määras Neruda suursaadikuks Prantsusmaale, kust ta pöördus kodumaale tagasi 1972. aastal.

Neruda suri Santiagos Santa Maria kliinikus 23. septembril 1973 eesnäärmevähki. 11. septembril oli Augusto Pinochet teinud sõjaväelise riigipöörde. Neruda kodu Santiagos oli rüüstatud ja tema raamatud põletatud. Kirjaniku matustel valvasid korda kuulipildujatega relvastatud sõjaväelased. Hiljem maeti tema ja ta kolmas abikaasa Matilde ümber Isla de Negrasse, kus on nüüd Pablo Neruda majamuuseum.

Postuumselt avaldati 1974. aastal tema mälestused raamatuna „Confieso que he vivido“.

Tunnustus

1953 – Stalini rahupreemia
1965 – Oxfordi ülikooli audoktor
1968 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks
1971 – Nobeli kirjandusauhind

Teoseid

1952. aastal ilmus temalt kogumik „Los versos del capitan“ ja 1954. aastal „Las uvas y el viento“, kus leidus sütitav avaldus Stalinile.

1958. aastal ilmunud luulekogu „Estravagario“ tähistas stiilivahetust poeesias.

Teosed eesti keeles

„Kivid ja linnud.“ Tõlkinud ja järelsõna Johannes Semper. Tallinn: Eesti Raamat, 1968
„Poeedi kohus. Vaikigem“ = Deber del poeta. A callarse.“ Tõlkinud Johannes Semper. Tallinn: Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut, 1977
„Tunnistan, et olen elanud: mälestused.“ Tõlkinud Tatjana Hallap, värsid tõlkinud Kai-Mai Olbri. Tallinn: Eesti Raamat, 1983
„Kapteni laulud.“ Tõlkinud Carolina Pihelgas. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
„Armastusluuletused.“ Tõlkinud Carolina Pihelgas. Tartu: Toledo, 2019

Isiklikku

Neruda oli kolm korda abielus. 1930. aastal abiellus ta Maria Antonieta Hagenaariga, kellest lahutas kuus aastat hiljem. Nende 1934. aastal sündinud tütar Malva Marina suri kaheksa-aastaselt, kui oli emaga Saksamaale põgenenud. Pärast lahutust elas mees koos Delia de Carilliga, kellega abiellus 1943 ja kellest lahutas 1955. 1966. aastal abiellus ta Matilde Urrutiaga, kes on tema kõrvale maetud.