Erich Leps

Erich Leps (kuni 1936. aastani Lõps; 30. november 1901 Tallinn – 14. detsember 1965 Chicago) oli eesti maalikunstnik.

Elukäik

Erich Leps õppis aastatel 1916–1917 Tallinna Kunsttööstuskoolis joonestamiskursustel ning töötas ühtlasi Vene-Balti laevatehases noorema joonestajana. 1918. aasta alguses reisis Venemaale ning astus Kroonlinna merekooli, kus õppis 1920. aastani, lõpetades seal raadiotelegrafisti eriala. 1921. aastal tuli tagasi Eestisse ning läbis kaitseväe teenistuse.^[1] 1924–1925 õppis taas Riigi Kunsttööstuskoolis ning 1925–1931 Nikolai Triigi õpilasena Pallases. Edukate õpingute eest määrati talle Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuselt stipendium õpinguteks Pariisis (1931–1932). Järgnevatel aastatel viisid lühemad õppereisid teda Itaaliasse, Šveitsi, Saksamaale, Soome, Rootsi ja Venemaale.

1930. aastate teises pooles elas ta Pärnus, kus avas oma õppestuudio, pidas loenguid rahvaülikoolis ja korraldas ekskursioone Tallinna kunstinäitustele.^[2]

Aastail 1944–1949 elas ta sõjapõgenikuna Saksamaal Ulmis. 1949. aastal emigreerus ta koos abikaasaga Ameerika Ühendriikidesse, kus algul töötas kunstiõpetaja ja portreemaalijana, hiljem reklaamikunstnikuna Connecticuti osariigis Hartfordis ja siis kuni surmani Chicagos.^[2]

Looming

Alates 1928. aastast esines ta kõikidel Kujutavate Kunstide Sihtkapitali ja kunstiühingu Pallas korraldatud näitustel Eestis. Samuti olid tema maalid esindatud välismaistel Eesti kunstinäitustel Riias, Moskvas, Saksamaal jne.

Leps sai tuntuks portretisti, maastiku- ja žanrimaalijana. Viljaka kunstniku teoseid leidus paljudes erakogudes, mitmetes kunstimuuseumides, samuti Pärnu Muuseumi sõjaeelses fondis.

Pagulasaastatel Saksamaal jätkas Leps intensiivselt kunstialast tegevust, esinedes peaaegu kõikidel Saksamaal korraldatud Eesti kunsti näitustel. Ta organiseeris ja juhatas Ulmis esimest Eesti pagulaste rakenduskunsti ja kunstkäsitöö ühingut Estonian Handicraft.^[3]

Pärast Ameerika Ühendriikidesse emigreerumist maalis Leps esimesed kaks aastat peamiselt portreesid kohalikest arstidest, poliitikutest ja majandustegelastest. 1952. aastal leidis ta endale rakenduse, töötades välireklaamifirmas General Outdoor Advertising maalijana. Tänu väljapaistvatele tehnilistele teadmistele ja oskustele edutati ta tööle sama firma Chicago peakorterisse, kus töötas kuni 1965. aastani, kui raske haigus sundis tööst loobuma.^[3]

Isiklikku

Tema abikaasa oli graafik Pauline Elfriede Leps-Estam, nad abiellusid 11. juulil 1930. Nende poeg oli pedagoogikateadlane Ants Arvo Leps.

Pärand

Erich Lepsi soov oli, et ta kunstikogu jõuaks pärast ta surma kodumaale Pärnu muuseumi. Minia Virve Lepsi ja peretuttava Mai Treude abil ning Eesti Rahvusarhiivi toel osutus võimalikuks kunstniku soov täita. Kodumaale jõudis üle 120 Erich Lepsi teose, lisaks tema abikaasa, aga ka Ida Emilie Adamsoni, Edmund Valtmani, Salme Riig-Reimani ja isegi Eduard Wiiralti teoseid ning arhiivimaterjale.^[4]

Viited

Välislingid

• Jüri Estam. Eesti paguluses on tundmatut maad Sirp, 24. juuli 2015
• Teosed Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogus