Villem Ormisson

Villem Ormisson (sünninimega Wilhelm Aleksander Ormisson^[1]; 26. juuli 1892 Pärsti vald, Viljandimaa – 5. aprill 1941 Tartu) oli eesti maalikunstnik ja kunstipedagoog.

Elulugu

Villem Ormisson õppis Viljandis Heine progümnaasiumis ja aastatel 1910–1914 Riia Linna Kunstikoolis. Täiendas end kunsti alal 1922. aastal kaks kuud Berliinis ja Dresdenis.

Riia linna kunstikoolis õppis ta joonistamist Jānis Tilbergsi ja maalimist Vilhelms Purvītise juhendamisel, kes olid mõlemad Peterburi Kunstiakadeemia kasvandikud. Purvītiselt, oma aja kuulsaimalt baltimaade maastikumaalijalt, omandas ta suurepärase õhu ja vee väreluse kujutamise oskuse, milles jäi eluajal eesti kunstis ületamatuks.^[2]

Esines esimest korda Eestis 1914. aasta veebruaris Noor-Eesti korraldatud IV eesti kunstinäitusel Tartus teatris Vanemuine.^[3]

1914. aasta sügisest töötas kunstiõpetajana mitmes Viljandi koolis (kõige kauem – kaheksa aastat – Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis^[3]), seejärel 1926. aastast joonistus- ja maaliõpetajana Tartus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas; aastatel 1929–1940 oli samas ka juhataja abi.

Koolijuhataja abina kuulus tema ülesannete hulka kõik õpilaste elusse puutuv, ettetulnud tüliküsimused lahendas ta ääretult õiglaselt. Maaliklassi juhendajana oli Villem Ormisson väga diskreetne, ei maalinud kunagi õpilaste töid üle ega sundinud tegema, nagu tema tahtis, ka ei armastanud ta eriti kunsti üle teoretiseerida. Tööde hindamisel vältis ta emotsionaalseid hinnanguid – otse halba ei öelnud, kuid ka kiitusega oli kitsi.^[4] Enamik 1930. aastatel eesti kunsti astunud tipptegijaist on oma maalialgõpetuse saanud Ormissonilt.^[5]

Astus 1920. aastal kunstiühingusse Pallas^[6] ja esines sealtpeale selle näitustel. Oli kunstiühingu esimees aastatel 1927–1928 (abiesimees 1928–1930), 1930–1931 ja 1935–1936.^[7]

Pöördelistest ajaloosündmustest vapustatuna tegi Villem Ormisson 1941. aastal enesetapu. Nõukogude võim mõistis tema "ohtlikkust" kiiresti: selleks ajaks juba elust lahkunud kunstniku näitus oli üks esimesi, mis 1948. aastal Tartu Kunstimuuseumis keelati.^[5]

Kaasaegsed mäletasid teda väga heasüdamliku, vaikse, isegi erakliku inimesena, kes avanes alles lähemate sõprade seltsis. Rahuliku ja tasakaaluka meele pärast kutsuti teda sageli rahukohtunikuks ja tülide lepitajaks.^[7] Maalimine, male mängimine kohvikus Werner ja kalastmine olid tema elu kolm suurt kirge.^[8]

Villem Ormissoni viimne puhkepaik on Viljandi vanal kalmistul.

Looming

Villem Ormisson on loonud peamiselt maastikumaale ja natüürmorte, vähemal määral portreid. Loomingu algusaastate teostes on märgata impressionismi (ennekõike Matisse'i ja Cézanne'i) ja Konrad Mäe loomingu mõjutusi; pärast Saksamaal käimist 1922. aastal ilmus tema loomingusse ekspressionistlikke jooni, koloriit tumenes ja valdavaks sai rohekassinine toon. 1930. aastatel maalis Ormisson rohkem impressionistlikke maastikke, milles erilisel kohal on talvised Tartu vaated täis rahu ja lõputult langevat lund.^[5] Aeg-ajalt jäljendas ta teadlikult mõne suure meistri käekirja, L. Anupõld on nimetanud seda "mänguks meistritega".^[9] Ormissoni hilise loomingu tippsaavutuseks on 1939. aastal valminud 3 x 5 meetri suurune pannoo "Pühajärv" Vanemuise teatris.

Teoseid

• Lilled aknal. 1914
• Kirju vaip. Mustlane. 1915
• Maastik majadega. 1919
• Natüürmort ümmargusel laual. 1920
• Mehe portree. Karl Ormisson. 1924–1926
• Õunad vaibal. 1927
• Linnavaade. 1927
• Elva maastik. 1929
• Talvine Tartu maastik. 1929
• Tartu maastik. 1930
• Varemed. 1934
• Jõemaastik. 1937
• Tartu vaade. 1937
• Kevadine Taevaskoda. 1938
• Maastik. 1938–1939
• Pühajärv. 1939 (pannoo)

• 
  "Natüürmort värvitud munadega" (1914–18)
• 
  "Natüürmort lilledega aknal" (1924), õlimaal lõuendil. Enn Kunila kunstikogu.
• 
  "Tartu maastik" (1930), õlimaal lõuendil. Tartu Kunstimuuseumi kogu.

Näitustel esinemine

• Esmaesinemine Eestis 1914. aastal Noor-Eesti korraldatud IV eesti kunstinäitusel Tartus Vanemuises^[10][11]
• 1919 eesti kunsti ülevaatenäitus Tallinnas^[12]
• Aastast 1920 kunstiühingu Pallas näitused (Tartus, Viljandis jm)
• 1926 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu näitus
• 1930, 1931 ja 1938 Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse näitused
• 1929 Eesti kunsti näitus Pariisis, Kielis ja Lübeckis
• 1931 Helsingis
• 1935 Moskvas
• 1937 Kaunases ja Riias
• 1939 Roomas, Budapestis, Varssavis ja Krakovis

Isikunäitused

• 1948 Villem Ormissoni mälestusnäitus Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis (võeti peagi maha kui uude ühiskonda sobimatu "formalistlik kunst")
• 1964 näitus Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis
• 1992 Villem Ormissoni 100. sünniaastapäeva esinduslik näitus Viljandi kunstisaalis
• 1992 Villem Ormissoni 100. sünniaastapäeva näitus Tartu Kunstimuuseumis^[13]
• 2002 Villem Ormissoni 110. sünniaastapäeva tähistamiseks kaks väiksemat näitust – üks Viljandi Muuseumis ja teine Kilpkonna galeriis Viljandis – ning seni suurim väljapanek Ugala teatrihoones

Mälestuse jäädvustamine

• 2002. aasta kuulutati Viljandis Ormissoni aastaks, mida tähistati kohaste sündmustega:^[14] pärna istutamisega kunstniku sünnikohta kunagisse Rehtla tallu Oksa külas; kahe väiksema näitusega (üks Viljandi Muuseumis ja teine Viljandi Kilpkonna galeriis) ning ühe suure väljapanekuga Ormissoni loomingust Ugala teatri majas; kunstiteadusliku konverentsiga^[15] Ugala teatri majas.
• Villem Ormissoni auks on nimetatud tänav Ihaste linnaosas Tartus.
• 2018. aastal avati Viljandis Park Hotel, mille kohvik sai kunstniku mälestuse jäädvustamiseks ja austusest kunstniku vastu nime Ormisson.

Viited

Kirjandus

• Jaan Vahtra. "Villem Ormisson. In memoriam". Looming, aprill 1941.
• Villem Ormisson 1892–1941. [Näituse] kataloog. Tartu: Tartu Riiklik Kunstimuuseum, 1964.
• Leila Anupõld. Maalikunstnik ja kunstipedagoog Villem Ormisson. Diplomitöö. TRÜ, 1988.
• Reet Mark. Villem Ormisson. [Tallinn]: Kunst, 2004. ISBN 9789949407194

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Villem Ormisson