Maire Männik

Maire-Helve Männik (1. aprill 1922 Tartu – 5. september 2003 Pariis) oli eesti ja Prantsusmaa skulptor.

Ta õppis kuni 1940. aastani Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tartu Tütarlastegümnaasiumis ja lõpetas 1941. aastal Tartu 5. Keskkooli. Aastatel 1940–1941 õppis ta Tartu Naisühingu Käsitöökooli keraamikaosakonnas ja Martin Saksa skulptuurikursustel.

Ta õppis aastatel 1942–1944 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, 1942 Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Voldemar Melliku ning 1942–1944 Pallases Anton Starkopfi juures.^[1] Akadeemiliselt oli ta Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige.

1944. aastal asus ta Münchenisse, et õppida sealses Kunstide Akadeemias. 1945. aastal saabus ta põgenikuna Rootsi, kus õppis aastatel 1947–1952 Stockholmi Kõrgema Rakenduskunsti õhtukursustel skulptuuri ning 1949–1953 Stockholmi ülikoolis pedagoogikat, kunstiajalugu ja psühholoogiat. Aastatel 1953–1956 täiendas ta end Académie de la Grande Chaumière'is Ossip Zadkine'i ateljees skulptuuri alal ning 1954 École des Beaux-Artsis kiviskulptuuri alal.^[1]

1950. aastate algul külastas ta korduvalt Pariisi, kuhu asus lõplikult 1953. aastal.

Looming

Alates 1955. aastast esines ta pidevalt rahvusvahelistel kunstinäitustel Pariisis ja mujal Euroopas.^[1]

Tema teoseid on Prantsuse ja Rootsi muuseumides, Helsingi Soome Rahvusmuuseumis, Londoni Eesti Majas, Pariisi rootsi kirikus, Tartu Ülikoolis, A. H. Tammsaare muuseumis, Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis ning paljudes erakogudes Euroopas, Austraalias ja Ameerika Ühendriikides.^[1]

Männiku loomingusse kuuluvad näiteks Marie Underi ja A. H. Tammsaare büst, Tartu Ülikooli mälestusmedal ja Eduard Wiiralti hauamonument Pariisi Père Lachaise'i kalmistul.^[2]

Tunnustus

• 2002 – Valgetähe V klassi teenetemärk elutöö eest^[3]

Liikmesus

• Prantsusmaa Skulptorite Liit
• Rahvusvaheline Medalikunstnike Liit (FIDEM)

Isiklikku

Tema isa oli kirjastuse Loodus direktor Hans Männik ja ema arst Lydia Mahlstein-Männik.^[4]

Tema abikaasa oli Vahur Linnuste.

Viited

Kirjandus

• Tiina Põldaru, Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar. "Männik, Maire (õieti Maire-Helve), kujur". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 331–332
• Juta Kivimäe. "Eesti legend Pariisis". Eesti Kunstimuuseum. Tallinn 2019. 84 lk

Välislingid

Tsitaadid Vikitsitaatides: Maire Männik

• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
• TLÜAR väliseesti isikud
• Maire Männiku looming Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogu
• "Maailmapilt. Maire Männik". (raadiosaade, kestus 26 minutit) 1986
• "Maire Männiku kojutulek" Areen, 22. september 2004
• Haud Tartu Raadi kalmistul