Gunnar Neeme

Gunnar Neeme (sünninimi Johannes Näkk; 19. mai 1918 Tartu – 3. veebruar 2005 Melbourne) oli eesti päritolu Austraalia kunstnik ja kirjanik.

Ta sai üldhariduse Tartu Poeglaste Gümnaasiumis. 1937. aastal astus Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, kus õppis muu hulgas Villem Ormissoni maaliklassis. Olnud vahepeal aasta sõjaväes, jätkas ta 1940. aastal õpinguid Aleksander Vardi ateljee, peale juunipööret.asus tegutsema komnoorte ideede propageerijana koolis. Aastatel 1941–1942 oli ta rindel ja jätkas õpinguid Pallase kunstikoolis 1943. aastani.

1944. aastal põgenes ta Saksamaale ning võttis uueks nimeks Gunnar Neeme. Ta oli võidelnud Nõukogude võimu vastu ning nimemuutus andis tema Eestisse jäävale perekonnale rohkem turvalisust. 1947. aastal sai ta Eesti peakonsulaadist New Yorgis juba Gunnar Neeme nime all Eesti Vabariigi passi.

Saksamaal olles asus ta andma joonistuskursusi ning osales 1946. aastal eesti kunstinäituse korraldamisel. Ta töötas laagrites joonistus- ja nahkehistööõpetajana. Jätkas loomingulist tegevust, osaledes näitustel ning maalides Eesti klubi seinamaalid ja kolm altarimaali armee kirikule Fürthis.

1949. aastal emigreerus ta Austraaliasse. Jätkas seal näitustel esinemist nii kujutava kui ka rakenduskunstnikuna. Ta astus Melbourne'i kunstnike organisatsiooni Victorian Artist Society. Selle kuukirjas ilmusid Neeme kunstikriitilised ja filosoofilised kirjutised, korraldatud näitustel esitati ka tema teoseid. Austraalias päris harva esineva vabakutselise seisundi saavutas ta tänu rahvusvahelisele tuntusele. Näitused toimusid Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Jaapanis, Inglismaal, Saksamaal. Melbourne'i Rotary Klubi hindas tema tööd Austraalia rakenduskunsti I preemiaga (1971 ja 1979), järgnesid John Heardi kunstiauhind (1963), Spoleto rahvusvahelise skulptuurinäituse preemia (1986) ja Norman Kaye mälestusauhind (1991). 2005. aastal anti talle Valgetähe IV klassi teenetemärk.

Ta töötas Eesti Kultuurfilm Austraalias kunstilise toimetajana. Oli Austraalias ilmunud ajakirja Olion kaastööline, kirjutades kunstiartikleid ajakirjadesse Olion, Mana ning ajalehtedesse Võitleja ja Meie Kodu. Temalt ilmus viis luulekogu eesti ja inglise keeles, mis olid ta enda illustreeritud. 1984. aastal ilmus tema kujundatud "Kalevipoeg". 1990. aastail töötas ta koos luuletaja Triinu Kartusega, valmistades ette uut "Kalevipoja" tõlget inglise keelde.

1993. aastal toimus tema esimene näitus Eestis Tartu Ülikooli raamatukogus, 2004. aastal tutvustati seal "Kalevipoja"-ainelisi teoseid suurema sarjana. 1996. aastal jõudis tema seeria "Tartu 1930–1940" Tartu Linnamuuseumi kogusse. Lisaks on ta illustreerinud proosa- ja luulekogusid, avaldanud kunstimappe ja kirjutanud mitu näidendit, mille aine on võetud Eesti vanemast või muinasajast.^[1]

Isiklikku

Tema poeg on Austraalia teatrilavastaja Aarne Neeme.

Viited

Kirjandus

• "Gunnar Neeme. Lõunaristi all – eesti kunstnik Austraalias". Koostajad Sirje Helme, Kersti Koll, Marin Laak. Eesti Kunstimuuseum. Tallinn 2018. 168 lk

Välislingid

• TLÜAR väliseesti isikud
• Kersti Koll. "Gunnar Neeme – eesti kunstnik Austraalias". Kultuur ja Elu 3/ 2018