Paul Horma

Paul Horma (aastani 1940 Paul Horn; 7. september 1905 Kapera – 27. veebruar 1988 Tallinn) oli eesti skulptor ja restauraator.

Elulugu

Paul Horma oli pärit Võrumaalt Vastseliina vallast. Lõpetas 1923. aastal Vastseliina algkooli. Sel aastal võttis Kunstiühingu Pallas kunstikool soovijaid vastu veel ilma sisseastumiseksamiteta. Ka Horma võeti avalduse alusel vabakuulajaks ilma keskhariduseta. Järgmisel aastal, kui Pallas sai kõrgema õppeasutuse staatuse, muutus keskharidus kohustuslikuks.^[1] 1925. aastal lõpetas Horma eksternina Tartu õhtugümnaasiumi. Aastatel 1923–1929 õppis ta Pallases teiste hulgas Konrad Mäe, Ado Vabbe ja Anton Starkopfi käe all.

Juba 1924. aastal võttis Paul Horma osa Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu näitusest.

Alates 1929. aastast töötas Paul Horma vabakutselise skulptorina. Ta tegeles nii portreede ja figuuride kui ka dekoratiivplastika ja monumentaalskulptuuriga.

Aastatel 1950–1963, mil kunstnik oli kõrvaldatud Kunstnike Liidust, tegeles ta restaureerimisega.^[2]

Paul Horma osales ka Kadrioru lossi restaureerimisel, konstrueerides koos Karl Burman vanemaga kuppelsaali ripplae. Ta restaureeris ka Eesti Kunstimuuseumi põlengus kannatada saanud skulptuure.

Aastast 1935 RaKü liige, aastast 1938 EKKKÜ liige, aastast 1945 Kunstnike Liidu liige (1950–1963 oli nimekirjast kustutatud).

Looming

Juba 16-aastaselt valmistas tulevane skulptor poole meetri kõrguse puunikerduse Vastseliina kirikule ning aasta hiljem samasse kaks kipsist põlvitavat inglit.^[3] 1930. aastal valmis Võrumaa praosti Johannes Nathan Aunverdti monument Tartu Ülikooli kalmistul.^[3] Horma oli 1937. aasta tuleõnnetuses hukkunud Kilingi-Nõmme kooli õpilaste mälestusmärgi autor (avati Saarde kalmistul 8. juunil 1941).^[4] Horma taastas Teise maailmasõja ajal kannatada saanud Russalka mälestusmärgi reljeefi.^[3]

Paul Horma modelleeris ja valas kipsi, pronksi või raius marmorisse paljude Eesti kirjanike portreed nagu Juhan Liiv (1964), Artur Adson (1943), August Kitzberg, Enn Kippel (1925), Hugo Raudsepp (1946), August Jakobson (1948, 1949, 1966), Paul Keerdo (1941), Karl Eduard Sööt (1945), Voldemar Miller (1974), Friedebert ja Elo Tuglas (1956), A. H. Tammsaare (1978,1979), Johannes Aavik (1980) ja rea teisigi portreid ning figuraalkompositsioone, kuid isikunäitust ta ei korraldanud.^[1]

Isiklikku

Tema poeg oli Peet Horma. Tema pojatütar Leena Horma on samuti skulptor. Viimane abikaasa oli akvarellikunstnik Sirje Maris Horma (sündinud Rebane).

Viited

Välislingid

• Verni Leivak, Ta oli pärast mehe surma jätnud aja seisma Õhtuleht, 19. detsember 2002.