Benedictus VII

Benedictus VII
Valitsemisaja algus	Oktoober 974
Valitsemisaja lõpp	10. juuli 983
Eelkäija	Benedictus VI
Järeltulija	Johannes XIV
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	10. juuli 983
Surmakoht	Rooma

Benedictus VII oli paavst 974–983. Ta oli 135. paavst.

Benedictus (Benedetto) oli sündinud Roomas ja ta oli Davide poeg. Benedictus oli suguluses Rooma valitseja Alberico II-ga ja Crescenzi (Crescentii) suguvõsaga.

Benedictus sai 968 Sutri piiskopiks ja Johannes XIII ajal umbes aastal 972 kardinaldiakoniks.

Benedictus oli traditsiooni järgi enne paavstiks saamist käinud palverännakul Jeruusalemmas, kust ta tõi kaasa tüki ristist, millele Jeesus Kristus oli risti löödud.

Paavstiks saamine

Roomas juunis 974 puhkenud ülestõusu käigus tagandati ametist Benedictus VI ja paavstiks valiti diakon Franco, kes võttis endale nimeks Bonifatius VII.

Bonifatius VII soovis leida Saksa-Rooma keisri esindajalt enda legitiimsuse kinnitamiseks tunnustust, kuid Rooma saabunud krahv Sicco ei soostunud teda tunnustama, vaid saades teada Benedictus VI tapmisest, nõudis uue paavsti valimist. Benedictus VII sai paavstiks oktoobris 974.

Skisma

Vastupaavst Bonifatius VII põgenes vahetult enne Benedictus VII paavstiks saamist Lõuna-Itaaliasse. Benedictus VII pidas paavstiks saades sinodi, kus Bonifatius VII ekskommunitseeriti.

980 suvel puhkes Roomas Bonifatius VII ärgitusel ülestõus, mistõttu Benedictus VII pidi linnast põgenema. Saksa-Rooma keisri Otto II toetusel pöördus Benedictus VII märtsis 981 Rooma tagasi.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Benedictus VII rajas 983 Salerno peapiiskopkonna ja Trani piiskopkonna.

Suhted Saksa piiskoppidega

Benedictus VII andis 975 Mainzi peapiiskopile õiguse kroonida Saksa kuningaid. Ta kinnitas peapiiskop Willigise apostellikuks vikaariks Saksamaal ja andis talle palliumi.

Ta andis 975 Trieri katedraali preestritele õiguse kanda dalmaatikat.

Ta määras Trieri piiskopi Dietrichile Rooma Santi Quattro Coronati kirikus kambri.

Ta likvideeris 9.–10. septembril 981 peetud Lateraani sinodil Merseburgi piiskopkonna ja määras Merseburgi piiskopi Giselheri Magdeburgi peapiiskopiks.

Suhted Tšehhi piiskoppidega

Benedictus VII määras 976 Praha piiskopiks Thietmari (Dětmar).

Kloostrireform

Benedictus VII kinnitas Cluny kloostri privileegid ja andis Lérinsi saared Cluny kloostri jurisdiktsiooni alla.

Ta kinnitas Vézelay, Sant Pere de Rodesi, Perugia, Monte Cassino, Besalú (Bisuldunens) ja Kölni kloostrite privileegid.

Ta taastas 977 Roomas Santi Bonifacio e Alessio kloostri, kus peatus Damaskusest põgenenud patriarh Sergios.

Ta pühitses 4. detsembril 980 Subiaco kloostris Santa Scholastica kiriku.

Ta võttis Gembloursi kloostri paavstliku protektsiooni alla ja vabastas selle maksudest.

Ta saatis bulla Trieris asuvatele bendediktiini kloostritele.

Simoonia taunimine

Benedictuis VII mõistis märtsis 981 Rooma Peetri kirikus peetud sinodil hukka simoonia.

Uued kardinalid

Benedictus VII määras 5 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Johannes XIV ja Johannes XV.

Johannes (Giovanni, Johannes XV)
Johannes (Giovanni)
Leo (Leone)
Pietro Canepanova (Johannes XIV)
Werinhar

Surm

Benedictus VII suri 10. juulil 983 Roomas ja maeti Santa Croce in Gerusalemme kirikusse. Catholic Encyclopedia järgi võis ta surra oktoobris 983.

Kirjandus

J. N. D. Kelly. The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Liber Pontificalis.
A. Silvagni. Sull'autenticità dell'epitafio di Benedetto VII. "Archivio della Società Romana di Storia Patria, 32, 1909: 449–460.
Hans Weirich. Das Privileg Benedikts VII. für Memleben. "Sachsen und Anhalt" 12, 1936: 83–94.