Clemens IX

Clemens IX

Sünninimi	Giulio Rospigliosi
Valitsemisaja algus	20. juuni 1667
Valitsemisaja lõpp	9. detsember 1669
Eelkäija	Aleksander VII
Järeltulija	Clemens X
Sünnikuupäev	27. jaanuar või 28. jaanuar 1600
Sünnikoht	Pistoia
Surmakuupäev	9. detsember 1669
Surmakoht	Rooma

Clemens IX (Giulio Rospigliosi, 27. jaanuar või 28. jaanuar 1600 – 9. detsember 1669) oli paavst 1667–1669. Ta oli 238. paavst.

Giulio Rospigliosi sündis Pistoias aadliku Giacomo Rospigliosi ja Caterina Rospigliosi neljalapselises peres vanima lapsena. Tema perekonna jõukus tugines lambakasvatusest saadavale tulule. Giulio Rospigliosi lõpetas 1617 Rooma kolleegiumi, kus ta õppis Faminio Strada, Alessandro Donati ja Torquato de Cupise juures ning temast sai Gregorius XV järel neljas paavst, kes oli saanud oma hariduse jesuiitide käest. Ta õppis Pisa ülikoolis teoloogiat ja õigusteadust. 1623 omandas ta doktorikraadi. Tema õpinguid toetas Barberinide suguvõsa. Giulio Rospigliosi tegeles mitmes vallas loometööga ning avaldas mitu melodraamat, millest tuntuim, "Chi soffre speri", esietendus 27. veebruaril 1639 Barberini palees.

Ametid

1623–1625 Pisa ülikooli filosoofiaprofessor
1632 Signatura gratiae referent
Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsiooni sekretär
Avignoni kohtunik
24. detsember 1636 Rooma Santa Maria Maggiore kiriku kanoonik
Santa Maria Maggiore kiriku vikaar
1634–1644 "paavstliku postiteenistuse" sekretär
4. jaanuar 1643 penitentiariumi kanoonik-konsultant
14. märts 1644 – 20. juuni 1667 Tarsose peapiiskop (ordineeriti piiskopiks 29. märtsil 1644)
14. juuli 1644 – jaanuar 1653 nuntsius Hispaanias
Jaanuar 1653 Rooma kuuria ametnik
8. jaanuar – 15. aprill 1655 Rooma kuberner
15. aprill 1655 – 22. mai 1667 kardinal-riigisekretär
9. aprill 1657 – 20. juuni 1667 kardinalpreester
23. aprill 1657 – 20. juuni 1667 San Sisto kardinalpreester

1667. aasta konklaav

Clemens IX valiti paavstiks 20. juunil 1667 Vatikani paavstipalees ja krooniti 26. juunil kardinal Rinaldo d'Este poolt.

2.–20. juunini 1667 toimunud konklaavi viimases voorus osales 64 kardinali. Clemens IX osutus valituks kardinal Decio Azzolini juhitava Squadrone volante fraktsiooni poolt. Viimases voorus hääletas tema vastu kardinal Neri Corsini. Kardinal Niccolò Albergati-Ludovisi saabus konklaavile 6. juunil. 10. juunil saabusid konklaavile kardinalid Giovanni Stefano Donghi ja Marcello Publicola Santacroce.

Välispoliitika

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan	Francesco Barberini
Cardinal nipote	Giacomo Rospigliosi
Riigisekretär	Decio Azzolini
Camerlengo	Antonio Barberini
Rooma kardinalvikaar	Marzio Ginetti

Suhted Prantsusmaaga

Clemens IX ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.

Tema eelkäijate ajal Prantsusmaa õukonnaga halvenenud suhted paranesid tema valitsemisajal tunduvalt. Ta võis eemaldada 1664 sõlmitud Pisa rahulepinguga Korsika väeosa kasarmu ette püstitatud tänupüramiidi ja lubas vastukaaluks Prantsusmaa kuningal Louis XIV nimetada prelaate äsja vallutatud aladel (reunioonipoliitika).

Nii Hispaania regent kui Prantsusmaa kuningas tunnustasid paavsti vahendajana rahusõlmimisel, kui Clemens IX vahendas Hispaania ja Prantsusmaa vahelise Devolutsioonisõja lõpetanud Aacheni rahulepingut, millega Prantsusmaa kindlustas oma positsioone Flandrias.

Suhted Portugaliga

1667 tagandati Portugali kuningas Alfonso VI võimult ja uueks kuningaks sai tema vend Pedro II, kes soovis võimule saades abielluda oma venna naisega. Pedro oli abielu seadustamiseks küsinud luba kardinal Louis de Vendômelt, kes andis ka vastava loa, mille tõttu tekkis vaidlus selle abielu õigsuse üle. Clemens IX määras probleemi uurimiseks ametisse komisjoni ja pärast komisjoni otsust kinnitas kuninga abielu kehtivust kanoonilise õigusega. Kui Hispaania tunnustas 5. veebruaril 1668 Portugali iseseisvust, kinnitas Clemens IX ametisse Portugali piiskopid. Suhete paranemisel saatis Portugal Rooma suursaadikuks Prado krahvi.

Sõda türklastega

Clemens IX moodustas Veneetsia, Saksa-Rooma keisri, Hispaania ja Prantsusmaaga liiga võitluseks türklastega. Ta finantseeris Veneetsia eestvõttel 1668 ja 1669 korraldatud sõjakäike Kreeta vallutamiseks türklaste käest, kuid 6. septembril 1669 pidid veneetslased loovutama türklastele Candia (Herakleioni). Nende sõjakäikude läbikukkumisel pidi paavst tegelema võlakoormaga.

Sisepoliitika

Clemens IX likvideeris maksude alandamiseks Aleksander VII nimel viljamüügi monopoli (macinato) Kirikuriigis.

Ta ei tunnustanud Pietro Francesco Orsini di Gravina vanemate kaebust, mis oli esitatud nende poja kloostrisse siirdumise vastu, kuna nende vanim poeg oli tiitlite pärija, vaid lubas tal jääda kloostrisse.

Jansenism

Pikemalt artiklis Jansenism

Aleksander VII surma järel oli Prantsusmaal neli piiskoppi, kes ei tunnustanud paavsti otsust jansenismi hukkamõistmiseks. Olukorra paranemist lootvat piiskopid tutvustasid pärast Clemens IX võimuletulekut uuele paavstile oma varasemaid seisukohti. Clemens IX mõistis hukka Alet' piiskopi Nicolas Pavilloni "Rituel d'Alet", kuid saatis probleemi arutamiseks Pariisi nuntsiuseks Pietro Bargellini, kes pooldas selles küsimuses erinevalt oma eelkäijatest mõõdukamat lähenemist. Tema soovitusel määras Clemens IX ametisse 12-liikmelise komisjoni ja tunnustas 19. jaanuaril 1669 jansenistidest piiskoppe, kui nood on valmis temale kuuletuma. Hugues de Lionne'i vahendusel sõlmiti veebruaris 1669 jansenistidega nn Clemensi rahu (Pax Clementina).

Suhted kiriku institutsioonidega

1667 eraldas Clemens IX benediktiinide kamalduleeslaste Monte Corona ja Camaldoli kongregatsioonid, mis ühendati Urbanus VIII poolt.

Clemens IX sätestas 2. augustil 1667 avaldatud motu proprio's "Nos volentes" konklaavil osalejatele privileegid.

Ta tunnustas 2. augustil 1668 keisrinna Margareta Teresa rajatud Särava Risti ordut, mis rajati samal aastal keiserliku kabeli põlemisel leitud risti auks.

1668 saatis ta laiali Montegraneli Carlo rajatud hieronümiidi eremiidid.

1669 taastas ta Innocentius X poolt laiali saadetud piaristid ja lubas neile regulaarvaimulike õigused.

1669 moodustas ta indulgentside kongregatsiooni.

Liturgilised otsused

1667 lubas Clemens IX neitsi Maarja pärispatuta saamise püha tähistada mõnedes piiskopkondades vastava oktaavi järgi.

Ta avaldas 28. veebruaril 1668 motu proprio "Cum a prima".

20. novembril 1669 andis ta dekreedi hiina riituse kohta, milles ta ei tunnustanud jesuiitide poolt tehtud muudatusi.

Ta soovitas Armeenia patriarhil Hagopil järgida ladina riitust, kuid sätestas 1669, et kohalikku riitust järgivad armeenia katoliku preestrid ei tohi pidada teenistusi ladina riituse järgi.

Ta tunnustas tsistertslaste riitust.

Ta käskis Pariisi peapiiskopil Hardouin de Péréfixe de Beaumontil taastada teatud kirikupühade tähistamise, mille Pariisi peapiiskop oli omavoliliselt oma peapiiskopkonnas tühistanud.

Ta saatis Prantsusmaa kuningannale "kuldroosi".

Misjon

17. juulil 1669 avaldas Clemens IX bulla "Sollicitudo", milles sätestas ekskommunikatsiooni misjonäridele, kes pühendusid kauplemisele või osalesid kaubandustegevuses.

4. juulil 1669 kinnitas ta Siiami apostelliku vikariaadi haldamise Pariisi rajatud välismisjoni seminarile.

Kanoniseerimised

Clemens IX kanoniseeris 28. aprillil 1669 Maria Magdalena de' Pazzi ja Pedro de Alcántara.

Ta kuulutas 15. aprillil 1668 õndsaks Roosi Limast ja 9. oktoobril 1669 Savoia Margareeta. Ta tunnustas 1669 Flüe Nicolause austamist.

Onupojapoliitika

Clemens IX vend oli Camillo Domenico Rospigliosi, kelle poeg Giacomo Rospigliosi sai 1667 kardinaliks. Camillo teine poeg Tommaso sai Sant' Angelo kindluse kastellaaniks. Camillo poeg Giovanni Battista Rospigliosi sai 1668 Zagarolo hertsogiks.

Kardinalide pühitsemine

Clemens IX pühitses oma ametiajal 12 kardinali 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens X. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 hispaanlane ja 1 prantslane.

konsistoorium 12. detsember 1667
1. Sigismondo Chigi
2. Leopoldo de' Medici
3. Giacomo Rospigliosi
konsistoorium 5. august 1669
1. Luis Manuel Fernández de Portocarrero-Bocanegra y Moscoso-Osorio in pectore
2. Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon
konsistoorium 29. november 1669
1. Niccolò Acciaiuoli
2. Emilio Bonaventura Altieri (Clemens X)
3. Giovanni Bona
4. Buonaccorso Buonaccorsi
5. Carlo Cerri
6. Francesco Nerli
7. Lazzaro Pallavicino

Clemens IX kultuuriloos

Clemens IX keeldus laskmast paigutada oma epitaafe hoonetele, mis tema valitsemisajal püstitati. Ta lasi Roomas avada esimese ooperiteatri. 1668 peetud karnevali ajal palus ta Antonio Maria Abbatinit teha muusika oma itaaliakeelsele tõlkele hispaaniakeelsest religioossest draamast "La Baltasara", mis itaaliapäraselt kandis nime "La comica del Cielo".

Clemens IX lubas Giovanni Domenico Cassinil siirduda Prantsusmaale. Ta oli Claude de Lorraini ja Ludovico Lenzi patroon.

Carlo Maratta ja Giovanni Battista Gaulli Baciccio on temast teinud portreed.

Looming

Melodraamad

"Il sant' Eustachio" 1625
"Erminia sul Giordano" 1633
"Il sant' Alessio" 1634
"I santi Didimo e Teodora" 1635
"Chi soffre speri" 1639
"La Genoinda" 1641
"Il palazzo incantato" 1642
"Dal male il bene" 1654
"La vita humana" 1656
"Il san Bonifacio"
"L'armi e gli amori"
"La comica del Cielo" 1667

Ooperid

"Adrasto"
"Gioseffo"
"Isacco"
"Sofronia"

Muud muusikateosed

Aaria "Non ha, non ha più loco"
Kantaat "Armida abbandonata"
"Chori militares"
"Discorso dello scorruccio"
"Discorso sull' "Elettione""
"De Urbani octavi effigie"
Sonett "Fabio che à lo splendor"
Sonett "Fu già tempio sublime e stabil sede"
Sonett "L'inuitta destra, al cui temuto Impero"
Sonett "Senza nubi un sol giorno, ò pur giocondo"
Sonett "Vide il Metauro già sopra le sponde"
Canzonetta "Su l'auree soglie"
Canzonetta "Su l'auree soglie"
Ood "Con le faci, e le catene"

Legendid

Ühel päeval, kui Clemens IX kavatses pärast kaebuste ärakuulamist vastuvõturuumist lahkuda, kuulis ta üha mehe palvet, keda keegi ei pannud tähele. Paavst pöördus tagasi, et vestelda mehega, kes oli kurvastanud, sest ta ei saanud kurta oma muret paavstile. Clemens IX kuulas tema palved ära ja saatis ta seejärel minema ^[1].

Surm

Clemens IX suri 9. detsembril 1669 südamerabanduse tagajärjel ja maeti Rooma Santa Maria Maggiore kirikusse.

Hinnang

Clemens IX kuulas kaks korda nädalas Püha Peetruse basiilikas pihilisi, külastas vaestemaju ja võõrustas iga päev 12 palverändurit oma lauas. Kaks korda aastas käis ta Santa Sabina dominikaanide kloostris spirituaalsetel harjutustel.

Viited

↑ Artikkel Clemens IX kohta..

Kirjandus

Alessandro Ademollo: Il melodramma italiano e Clemente IX (Rospigliosi). "Opinione", 276, 1879.
Alessandro Ademollo: La Leonora di Milton e di Clemente IX. Milano, 1885.
Domenico Alaleona: Papa Clemente IX poeta. "Bullettino della Società Filologica Romana" 7, 1905: 71–84.
Irina Bajini: Recitato. Cantato. Da un dramma di Antonio Sigler de la Huerta a un libretto d'opera di Giulio Rospigliosi. M. T. Cattaneo, "Intersezioni. Spagna e Italia dal Cinquecento al Settecento". Roma, 1995: 67–101.
Gaetano Beani: Clemente IX, notizie storiche. Prato, 1893.
Pierre Blet: Louis XIV et les popes aux prises avec le jansénisme. "Archivum Historiae Pontificiae" 32, 1994: 65–148.
Paolo Brezzi: La personalità e l'opera di Giulio Rospigliosi. "Bullettino Storico Pistoiese" 69, 1967: 3–17.
Biancamaria Brumana: Il Tasso e l'opera nel Seicento: Una "Gerusalemme interrompue" nella Comica del ciclo di Rospigliosi-Abbatini. M. A. Balsano, "Tasso, la musica, i musicisti". Firenze, 1988: 137–164.
B. Bruno: Note romane relative al papa Clemente IX. "Bollettino storiche pistoiese" 23, 1921: 18.
Giovanni Canevazzi: Papa Clemente IX, poeta. Modena, 1900.
Alfred Cauchie: La paix de Clément IX. "Revue d'histoire et de littérature religieuses" 3, 1898: 481–501.
Rosella Cristofori: Le opere teatrali di Giulio Cesare Rospigliosi. "Studi Romani" 27, 1979: 302–316.
Chiara D'Afflitto: Collezionismo e mecenatismo di Giulio Rospigliosi "dottissimo signore". "Il tremisse pistoiese" 73, 2000: 15–19.
Chiara d'Afflitto, Danilo Romei: Itinerari rospigliosiani. Clemente IX e la famiglia Rospigliosi. Maschietto, 2000,
Raymond Darricau: Une heure mémorable dans les rapports entre la France et le Saint-Siège: le Pontificat de Clément IX. "Bullettino Storico Pistoiese" 71, 1969: 73–98.
Philipp Dieudonné: La Paix clémentine: défaite et victoire du premier jansénisme français (1667–1669). Leuven, Dudley, 2003.
Philipp Dieudonné: Ambitions gallicanes, résistances ultramontaines. Les lendemains turbulents de la Paix clémentine (1669). Jean-Louis Quantin, "Papes, princes et savants de l'Europe moderne". Genève, 2007: 219–223.
Angelo Fabroni: Clementis IX vita. A. Fabroni, "Vitae Italorum doctrina excellentium, qui Saeculis XVII et XVIII floruerunt", II. Pisa, 1778: 1–196.
Sabatino Ferrali: Giulio Rospigliosi sacerdote. "Bullettino Storico Pistoiese" 71, 1969: 99–110.
Charles Gérin: Le Pape Clément IX et l'expédition des Français à Candia en 1669. Paris, 1879.
Charles Gérin: Louis XIV et Clément IX dans l'affaire des deux mariaces de Marie de Savoie (1666–68). "Revue des questions historiques", 1880.
Volker Kapp: Das Barberini-Theater und die Bedeutung der römischen Kultur unter Urban VIII.: Versuch einer literaturhistorischen Einordnung des Schaffens von Giulio Rospigliosi. "Literaturwissenschaftliches Jahrbuch" 26, 1985: 75–100.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Irmgard Küffel: Die Libretti Giulio Rospigliosis. Wien, 1968.
Franco Lorenzi: Giulio Rospigliosi papa "Clemente IX". Un uomo, un papa pistoiese. Pistoia, 2000.
Georg Lutz: Das päpstliche Heer im Jahre 1667. Apostolische Kammer und Nepotismus, römisches Militärbudget in der frühen Neuzeit. "Archivum Historiae Pontificiae" 14, 1976: 169–217.
Georg Lutz: Zur Papstfinanz von Klemens IX. bis Alexander VIII. (1667–1691). "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 74, 1979: 32–90.
Margaret Murata: Operas for the papal court with texts by Giulio Rospigliosi. Chicago, 1975.
Margaret Murata: Rospigliosiana ovvero gli equivoci innocenti. "Studi musicali", 4, 1975: 131–143.
Margaret Murata: Il carnevale a Roma sotto Clemente IX Rospigliosi. "Rivista italiana di musicologia" 12, 1977: 83–99.
Angela Negro: La Collezione Rospigliosi. Roma, 1999.
Ulderico Rolandi: La prima commedia musicale rappresentata a Roma nel 1639. "La Nuova Antologia", 16. oktoober 1927: 523–528.
Danilo Romei: Il papa 'comico'. Sui melodrammi di Giulio Rospigliosi (Clemente IX). "Paragone", 41, 1990: 43–62.
Danilo Romei: La "debolezza" di Clemente IX. "Il Tremisse Pistoiese" 67, 1998: 27–30.
Danilo Romei: La "Cantata [Armida abbandonata]" di Giulio Rospigliosi. "Le opere e i giorni", III, 3–4 (2000): 75–85.
Danilo Romei: Personalità e opera di Giulio Rospigliosi: un cantiere aperto. "Icaro", X, 23 (2001): 27–31.
Abd el-Kader Salza: Drammi inediti di Giulio Rospigliosi, poi Clemente IX. "Rivista musicale italiana" 14, 1907: 473–508.
Ireneo Sanesi: Poesie musicali di Giulio Rospigliosi. "Nozze Saladino-Guiducci", 1894: 35–45.
Guido Zaccagnini: L'elezione di Clément IX, Cristina di Svezia. "Bollettino storiche pistoiese" 1, 1899: 150–154.
Charles Terlinden: Le Pape Clément IX et la guerre de Candie (1667–69). Louvain, 1904.
Pilo Turi: Clemente IX e Pistoia. "Bullettino Storico Pistoiese" 68, 1966: 108–118.