Pelagius I

Pelagius I
Valitsemisaja algus	16. aprill 556
Valitsemisaja lõpp	3. märts või 4. märts 561
Eelkäija	Vigilius
Järeltulija	Johannes III
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	3. märts või 4. märts 561
Surmakoht	Rooma

Pelagius I oli paavst 556–561. Ta oli 60. paavst.

Pelagius oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Roomast. Ta oli vikaar Johannese poeg ja pärines aristokraatlikust suguvõsast.

Pelagius oli Agapetus I ajal diakon. Ta oli Agapetus I kaaskonnas Konstantinoopolis aastal 536 toimunud visiidi ajal. Ta esindas paavsti maist augustini 536 toimunud Konstantinoopoli sinodil, kus mõisteti hukka monofüsiitlus.

Agapetus I ja Vigiliuse ajal oli Pelagius paavsti esindaja (apocrisiarius) Konstantinoopolis. Ta saavutas Bütsantsi keisri Justinianus I tunnustuse. Tema mõjutusel mõistis keiser aastal 543 hukka Origenese õpetuse. Samuti konsulteeris keiser temaga, kui oli vaja määrata ametisse vaimulikke. Pelagius pöördus Kartaago piiskopi Ferranduse poole nõu saamiseks pärast seda, kui keiser mõistis hukka teoloogid Theodorose, Theodoretose ja Ibase.

Ta püüdis aastal 537 takistada Silveriuse tagasipöördumist Rooma.

Aastal 544 oli Pelagius Roomas ülemdiakonina (kardinaldiakon). Kui Vigilius aastal 545 Roomas keisri sõdurite poolt kinni võeti, jäi Pelagius paavsti vikaarina Rooma. Ta kohtus detsembris 546 idagootide kuninga Totilaga, et takistada idagootidel linna rüüstamist. Totila saatis ta aastal 547 Konstantinoopolisse, et sõlmida keisriga rahu, kuid keiser saatis ta tagasi Rooma ega rahuldanud Totila nõudmisi.

Pelagius ei tunnustanud aastal 548 Vigiliuse "Iudicatumit", milles paavst mõistis hukka kolm teoloogi ja nende õpetuse.

Aastal 551 pöördus Pelagius tagasi Konstantinoopolisse. Ta koostas Vigiliuse esimese konstitutsiooni mais 553, milles Vigilius mõistis hukka Mopsuestia Theodorose teesid. Juunis Pelagius vangistati ja vangistuses kirjutas ta traktaadi kolme teoloogi kaitseks, kuid mõne aja pärast tunnustas ta Konstantinoopoli II kirikukogu otsuseid ja kolme teoloogi hukkamõistmist.

Diakonina tõlkis Pelagius ladina keelde ühe kreeka traktaadi.

Paavstiks saamine

Pelagius I määrati paavstiks Bütsantsi keisri Justinianus I poolt ja pühitseti ametisse 16. aprillil 556.

Tema ametissepühitsemisel viibisid "Liber Pontificalise" järgi vaid kaks piiskoppi: Perugia piiskop Johannes ja Ferentino piiskop Bonus. Ostia piiskoppi esindas preester Andreas.

Pelagiuse ametissepühitsemine venis "Liber Pontificalise" järgi, kuna paljud vaimulikud ja mungad kahtlustasid teda Vigiliuse surmas. Ta konsulteeris enne Bütsantsi eksarhi Narsesega, kes tunnustas teda lõpuks paavstina. Paavstiks saanuna vandus Pelagius evangeeliumeid ja risti hoides, et ei ole teinud Vigiliusele viga.

Poliitika

Pelagius I taastas Roomas korra ja kirikute sisustuse. Ta kehtestas Roomas taas paavsti autoriteedi, kuna kümme aastat polnud paavst Roomas viibinud. Ta moodustas tribunalid.

Pelagius taastas Roomas kiriklike maksude kogumise. Teda abistas pankur Anastasius, kes hoidis enda kontrolli all ja reorganiseeris paavsti rahaasju ja muid varasid.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Mitmed Põhja-Itaalia piiskopid taunisid Vigiliuse otsuseid kolme teoloogi (Theodoros Mopsuestiast, Theodoretos Cyrrusest ja Ibas Edessast) hukkamõistmiseks. Milano piiskop ja Aquileia piiskop Paulinus katkestasid osaduse Roomaga ning ekskommunitseerisid Bütsantsi eksarhi Narsese.

Pelagius I andis Narsesele korralduse tuua Põhja-Itaalia piiskopid vägisi Rooma jurisdiktsiooni alla, kuid Narses keeldus seda korraldust täitmast.

Suhted Gallia piiskoppidega

Gallias suhtuti Pelagiusse vaenulikult ja teda süüdistati ketserluses. Neustria kuningas Childebert I saatis Pelagiuse juurde saadik Rufinuse ja palus temalt ametlikku seisukohta paavst Leo I teose "Tome" kohta. Paavst kinnitas oma vastuses esimese nelja oikumeenilise kirikukogu otsuste tunnustamist. Ta rõhutas kuningale, et tema kohta käivad valesüüdistused ei põhjustaks skismat Gallias.

Pelagius saatis kirja ja palliumi Arlesi metropoliidile Sapaudusele. Ta kinnitas metropoliidi privileegid.

Kristlik eetika

Pelagius I mõistis hukka simoonia.

Ta abistas vaeseid ja näljahädalisi.

Ta andis lunaraha pantvangide vabastamiseks.

Kardinalid

Pelagius I ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 49 piiskoppi, 20 preestrit ja 9 diakonit. Tema ajast on teada 4 kardinali, sealhulgas hilisem paavst Johannes III.

Paavsti notar oli "Liber Pontificalise" järgi Valentinus.

Uus kirik

Pelagius I ajal alustati Rooma Santi Apostoli kiriku ehitamist.

Surm

Pelagius I suri 3. märtsil või 4. märtsil 561 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse. Ta oli esimene paavst pärast Johannes II-t, kes suri Roomas.

Kirjandus

Luise Abramowski: Die Zitate in den Schriften "In defensione Trium capitulorum" des römischen Diakons Pelagius. "Vigiliae Christianae" 10, 1956: 160–193.
Claudio Azzara: Papa Pelagio I (556–561) e le Venetiae. S. Perini, "Tempi, uomini ed eventi di storia veneta, studi in onore di Federico Seneca". Rovigo, 2003: 45–52.
Louis Duchesne: Vigile et Pélage. Étude sur l'histoire de l'Église romaine au milieu du VIe siècle. "Revue des Questions Historiques" 36, 1884: 369–440.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Liber Pontificalis.