Vitalianus

Vitalianus

Valitsemisaja algus	30. juuli 657
Valitsemisaja lõpp	27. jaanuar 672
Eelkäija	Eugenius I
Järeltulija	Adeodatus II
Sünnikoht	Segni
Surmakuupäev	27. jaanuar 672
Surmakoht	Rooma

Vitalianus oli paavst 657–672. Ta oli 76. paavst.

Vitalianus sündis Segnis. Ta oli Anastasiuse poeg.

Ta oli Eugenius I ajal diakon (kardinaldiakon).

Paavstiks saamine

Vitalianus pühitseti paavstiks 30. juulil 657, kui Bütsantsi keiser Konstans II oli teda tunnustanud. Ta valiti ametisse arvatavasti mais 657.

Suhtumine monoteletismi

Vitalianus soovis paavstiks saades taastada Konstantinoopoliga paremad suhted, kui need olid tema eelkäija ajal. Ta saatis Konstantinoopolisse saadiku, kelle kaudu teatas keisrile ja Konstantinoopoli patriarhile Petrosele oma valituksosutumisest ja soovis leida lepitust. Keiser saatis paavstile kingitusi, sealhulgas kuldsete ornamentidega kaunistatud evangeeliumiköited. Keiser kinnitas ka katoliku kiriku privileegid.

Konstantinoopoli patriarh lisas paavsti nime diptühhoni ja teatas, et nõustub paavsti teoloogiliste vaadetega.

Vitalianus keeldus tunnustamast patriarh Johannes V usutunnistust, kuna see ei sisaldanud ortodoksset õpetust, mistõttu Johannese järeltulija patriarh Theodoros I soovis paavsti nime kustutamist diptühhonist, kuid keiser Konstantinos IV oli selle vastu.

Suhted keisriga

Bütsantsi keiser Konstans II külastas juulis 663 Roomat. Keiser kohtus 5. juulil paavstiga Roomast 6 miili eemal. Keiser ja paavst siirdusid üheskoos Rooma Peetri kirikusse, kus keiser pakkus paavstile kingitusi. Pühapäeval osales keiser paavsti peetud missal, järgmisel laupäeval einestasid nad koos ja pühapäeval osales keiser taas paavsti peetaval missal.

17. juulil Roomast lahkunud keiser lasi eemaldada pronkskaunistused linna hoonetelt, sealhulgas Rooma Pantheonilt. Pronks saadeti Konstantinoopolisse.

Kui Konstans II 15. septembril 668 mõrvati, tunnustas paavst keisrina tema poega Konstantinos IV.

Suhted Bütsantsi piiskoppidega

Vitalianus rõhutas oma autoriteeti Bütsantsi piiskoppide üle. Lappa piiskop Johannes, kes oli tagandatud Gortusi metropoliidi Paulose poolt, apelleeris paavstile. Paulos lasi piiskopi vangistada, kuid Johannesel õnnestus põgeneda Rooma.

Vitalianus pidas aastal 667 sinodi, kus leiti, et Johannesel polnud süüd. Paavst teatas Paulosele, et Johannes tuleb ametisse tagasi ennistada ja talle tuleb tagasi anda ära võetud kloostrid. Paavst kohustas Paulost tagandama ametist kaks diakonit, kes olid abiellunud pärast ordinatsiooni.

Suhted Inglismaa piiskoppidega

Vitalianus kavatses aastal 664 ordineerida Canterbury peapiiskopiks Wighardi, kes suri Roomas katku. Seejärel teatas paavst Northumberlandi kuningale Oswyle, et saadab Inglismaale sobiva piiskopi niipea kui võimalik.

Ta ordineeris 26. märtsil 668 Canterbury peapiiskopiks Theodoros Tarsosest, kes pidi reorganiseerima kiriku Inglismaal. Piiskopi kaaslased abt Hadrianus ja Benedictus Biscop pidid jälgima, et Theodoros ei juurutaks piiskopkonnas kreeka kombeid.

Vitalianus kohustas Inglismaal järgima rooma kommet ülestõusmispühade arvestamisel, mitte keldi kommet.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Bütsantsi keiser Konstans II tõstis 1. märtsil 666 Ravenna peapiiskopkonna autokefaalseks kirikuks. Ravenna peapiiskopi pühitsesid ametisse kolm sufragaanpiiskoppi.

Vitalianus kutsus Ravenna peapiiskoppi Maurust oma vaateid selgitama, kuid Maurus keeldus. Seejärel ekskommunitseeris paavst Mauruse.

Liturgilised otsused

Vitalianus kohustas Inglismaal järgima rooma kommet ülestõusmispühade arvestamisel, mitte keldi kommet.

Traditsiooni järgi hakati tema ajal tarvitama kirikus orelit.

Ordinatsioonid

Vitalianus ordineeris 97 piiskoppi, 22 preestrit ja 1 diakoni.

Vitalianus kultuuriloos

Vitalianus rajas õppeasutuse, kus õpetati koorilaulu.

Surm

Vitalianus suri 27. jaanuaril 672 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Vitalianust austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 27. jaanuar.

Kirjandus

J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Liber Pontificalis.
Vincenzo Monachino: I tempi e la figura del papa Vitaliano. "Storiografia e storia. Studi in onore di Eugenio Duprè Theseider". II. Roma, 1974: 573–588.
Bruno Navarra: San Vitaliano papa. Roma, 1972.