Nicolaus II

Nicolaus II
Sünninimi	Gérard Burgundiast (Gérard de Bourgogne)
Valitsemisaja algus	6. detsember 1058 või 24. jaanuar 1059
Valitsemisaja lõpp	19. juuli, 26. juuli või 27. juuli 1061
Eelkäija	Stephanus IX
Järeltulija	Aleksander II
Sünnikoht	Savoia
Surmakuupäev	19. juuli, 26. juuli või 27. juuli 1061
Surmakoht	Firenze

Nicolaus II (Gérard Burgundiast, prantsuse ajalookirjutuses Gérard de Bourgogne, ka Gérald de Lorraine, Gérard, Gérald, Gherard, Gerardus, Giroldus; 990 või 1010 ? – 19. juuli, 26. juuli või 27. juuli 1061) oli paavst 1058 või 1059–1061. Ta oli 155. paavst.

Gérard sündis millalgi ajavahemikus 990–1010 tänapäeva Prantsusmaale kuuluvas Savoias Chevroni lossis Chevron Villette'i (teistel andmetel Miolans'i) senjööri peres. Ta sai Liège kanoonikus ja määrati jaanuaris 1045 (teistel andmetel 1046) Firenze piiskopiks, jäädes sellesse ametisse surmani.

Paavstiks saamine ja skisma

Stephanus IX kohustas märtsis 1058 Roomast lahkudes vaimulikke andma vannet, et tema surma korral ei valita uut paavsti enne, kui legaat Ildebrando (hilisem paavst Gregorius VII) jõuab Saksamaalt tagasi.

Stephanus IX suri 29. märtsil Firenzes. Tuscolo krahv Gregorio ja Galeria krahv Gerardo andsid roomlastele altkäemaksu, mistõttu 5. aprillil kuulutati paavstiks Velletri kardinalpiiskop Giovanni Mincio (Giovanni Mincius), kes võttis Benedictus X nime.

Reformimeelsed vaimulikud jäid oma vandele truuks, lahkusid Roomast ja läksid Sienasse. Kui Ildebrando jõudis Itaaliasse tagasi, valisid nad nigulapäeval, 6. detsembril 1058 paavstiks Gérardi, kes võttis nime Nicolaus I järgi.

Nicolaus II pidas jaanuaris 1059 Sutris sinodi, kus ta ekskommunitseeris vastupaavsti. Lotringi hertsogi Gottfried III (Godefroid III) abiga saabus ta mõni päev hiljem Rooma ja pühitseti 24. jaanuaril ametisse.

Benedictus X põgenes Galeria kindlusse, kuid sügisel 1059 vallutasid selle viikingid Capua vürsti Richard Drengot' juhtimisel, kes andis vastupaavsti üle paavstile. Benedictus X viibis mõnda aega oma suguvõsa valdustes, kuid Ildebrando nõudel ta vangistati, tagandati aprillis 1060 peetud sinodil ametlikult ametist ja saadeti Sant'Agnese fuori le Mura kloostrisse pagendusse.

Paavsti valimise sätestamine

Nicolaus II sätestas 13. aprillil 1059 peetud Lateraani sinodil avaldatud dokumendis "In Nomine Domini", et edaspidi peavad kardinalpiiskopid leppima kokku uue paavsti nimes ja seejärel vaetakse vastavat kandidaati koos teiste kardinalidega; paavst ei pea saama Saksa-Rooma keisrilt valituks osutumise järel vastavat kinnitust, paavsti valimine võib toimuda ka väljaspool Roomat, kui see pole Roomas teatud põhjustel võimalik ja paavstiks võib valida mitteitaallast, kui Rooma vaimulikkonna seas ei leidu sobivat kandidaati.

Suhted Saksamaaga

Saksa kuninga Heinrich IV õukonda ja Saksamaa vaimulikkonda ärritasid viikingitega sõlmitud rahuleping ning Nicolaus II eesistumisel toimunud Lateraani sinodi otsus, mille alusel ei vaja paavst enam valituks osutumisel Saksa-Rooma keisri kinnitust. Kui kardinal Stefano ilmus 1061 legaadina õukonda, ei võetud teda seal vastu ja legaat pidi viis päeva hiljem tagasi Rooma pöörduma. Saksa piiskopid pidasid sinodi, kus Nicolaus II otsused kuulutati tühisteks, kavatsedes ka eralduda osadusest paavstiga.

Suhted viikingitega

Nicolaus II sõlmis 23. augustil 1059 Melfis peetud sinodil viikingitega rahu. Ta läänistas Aversa krahvile Richard Drengot'le Capua vürstiriigi ning Robert Guiscardile Sitsiilia, Apulia ja Calabria hertsogiriigid.

Viikingid lubasid paavstile vajaduse korral anda sõjalist abi. Nad vallutasid Kirikuriigile tagasi Tuscolo, Palestrina (Præneste) ja veel ühe ala (Numentanum).

Visiidid

Spoleto, Farfa, Osimo; 1059
Monte Cassino klooster, Melfi, Benevento; juuni–august 1059
Firenze; 1061

Reformid

Nicolaus II keelas 1059 Lateraani sinodil vaimulikel abiellumise ja konkubinaadi. Ta keelustas ilmikute investituuri.

Ta taunis 1060 ja 1061 Roomas peetud sinoditel simooniat.

Nicolaus II saatis Cluny abti Hugues' ja kardinal Stefano Prantsusmaale reforme läbi viima.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Nicolaus II kutsus Milano peapiiskopi Guido da Velate 1060 Roomas peetud sinodile, kus piiskop pidi tunnistama, et tema ametisse määramine Saksa-Rooma keisri poolt oli kanoonilisele õigusele mittevastav. Ta pidi tunnustama enda määramist piiskopiks paavsti poolt.

Milano elanikele saadetud kirjas sätestas paavst, et ta võib ilmalikesse asjadesse sekkuda mitte administreeriva õiguse (ius administrationis), vaid jurisdiktsiooni õiguse (ius iurisdictionis) alusel.

Ta tagandas 1059 ametist Trani piiskopi Giovanni.

Liturgilised otsused

Nicolaus II kavatses tühistada mosaraabia ja ambrosiaani riitused.

Munklus

Nicolaus II määras Monte Cassino kloostri abti Desiderio (hilisem paavst Victor III) legaadiks Apulias, Beneventos, Calabrias ja Campanias.

Teoloogilised vaidlused

Berengar Toursist ilmus 1059 Lateraani sinodile, kus ta ütles avalikult lahti oma teoloogilistest vaadetest, tunnustades kardinal Humbert'i koostatud teoloogilist avaldust.

Ta saatis 1059 kardinal Petrus Damianuse ja Lucca piiskopi Anselmo da Baggio tutvuma pataria liikumise vaadetega.

Ta pidas 1061 Aafrikat maniluse taimelavaks.

Uued kardinalid

Nicolaus II pühitses 13 kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Gregorius VII ja Victor III.

Bernardo, diakon
Bonifazio, Gabio piiskop
Bruno, Palestrina piiskop
Dauferio (Desiderio, Victor III)
Gaudenzio, Santa Anastasia kardinalpreester
Gilberto, piiskop
Giovanni, preester
Giovanni Minuzzo
Gregorio
Guido, Santi Silvestro e Martino kardinalpreester
Ildebrando (Gregorius VII)
Landolfo, preester
Oderisio, diakon

Surm

Nicolaus II suri kas 19. juulil, 26. juulil või 27. juulil 1061 Firenzes ja maeti sealsesse Santa Reparata kirikusse.

Kirjandus

Giovanni Battista Borino: L'investitura laica dal decreto di Nicolò II al decreto di Gregorio VII. "Studi Gregoriani" 5, 1956: 345–348.
Placide Brand: Un pape savoyard: Gérald de Chevron, évêque de Florence (1044–1059) et pape (1059–1061) sous le nom de Nicolas II. Paris, 1925.
André Clavel: Le Pape Nicolas II. Lyon, 1906.
Odon Delarc: Le Pontificat de Nicoles II. "Revue des questions historiques" 40, 1886: 341–402.
Ludwig Falkenstein: Nikolaus II. oder Paschalis II.? Zum Empfänger des Schreibens eines "Geruasius Remensis dictus episcopus". F.-R. Erkens, "Von sacerdotium und regnum. Geistliche und weltliche Gewalt im frühen und hohen Mittelalter. Festschrift für Egon Boshof zum 65. Geburtstag". Köln, 2002: 675–704.
Hans Erich Feine: Zum Papstwahldekret Nikolaus II. "In nomine domini" von 1059 nach neueren Forschungen. "Études d'histoire du droit canonique dédiées à Gabriel Le Bras" I. Paris, 1965: 541–551.
Hermann Grauert: Das Dekret Nikolaus II. von 1059. "Historisches Jahrbuch" 1, 1880: 501–602.
Hermann Grauert: Nikolaus II. Papstwahldekret und Simonieverbot. "Historisches Jahrbuch" 19, 1898: 827–841.
Lothar von Heinemann: Das Papstwahldekret Nikolaus II. und die Entstehung des Schismas vom Jahre 1061. "Historische Zeitschrift" 65, 1890: 44–72.
Dieter Hägermann: Zur Vorgeschichte des Pontifikats Nicolaus' II. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 81, 1970: 352–361.
Dieter Hägermann: Untersuchungen zum Papstwahldekret von 1059. 1. Das Papstwahldekret und die Wahl Papst Nikolaus' II. 2. Die verfälschte Fassung des Papstwahldekrets. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte", Kanonistische Abteilung 56, 1970: 157–193.
Detlev Jasper: Das Papstwahldekret von 1059. Überlieferung und Textgestalt. Sigmaringen 1986.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Hans-Georg Krause: Das Papstwahldekret von 1059 und seine Rolle im Investiturstreit. Roma, 1960.
Hans-Georg Krause: Die Bedeutung der neuentdeckten handschriftlichen Überlieferung des Papstwahldekrets von 1059. Bemerkungen zu einem neuen Buch. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte", Kanonistische Abteilung 76, 1990: 89–134.
Giovanni Miccoli: Il problema delle ordinazioni simoniache e le sinodi lateranensi del 1060 e 1061. "Studi Gregoriani" 5, 1955: 33–81.
Anton Michel: Humbert und Hildebrand bei Nikolaus II. (1059/1961). J. Spörl, "Zwischen Wissenschaft und Politik: Festschrift für Georg Schreiber". München, 1963: 133–161.
Mario Natalucci: La missione riformatrice di San Pier Damiani nella Pentapoli e la lettera a papa Niccolò II in favore di Ancona (1059). "Atti e memorie (Marche)" 7 (1971/1973): 71–91.
Paul Scheffer-Boichorst: Die Neuordnung der Papstwahl durch Nikolaus II. Straßburg, 1879.
Bernhard Schmeidler: Zum Wahldekret Papst Nikolaus II. vom Jahre 1059. "Historische Vierteljahrschrift" 31, 1937: 554–559.
Wolfgang Stürner: Der Königsparagraph im Papstwahldekret von 1059. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte" 54, 1968: 39–52.
Wolfgang Stürner: Das Papstwahldekret von 1059 und die Wahl Nikolaus' II. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte", Kanonistische Abteilung 59, 1973: 417–419.
Walter Ullmann: Zum Papstwahldekret von 1059. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte", Kanonistische Abteilung 68, 1982: 32–51.
Cinzio Violante: Il vescovo Gerardo-papa Niccolò II e le comunità canonicali nella diocesi di Firenze. "Bollettino Storico Pisano" 40-1, 1971–1972: 17–22.
Georg Waitz: Über die Fälschung des Decrets Papst Nicolaus II. über die Papstwahl. Nachschrift. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 4, 1864.
Cornelius Will: Über die Fälschung des Decrets Papst Nicolaus II. über die Papstwahl. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 4, 1864: 535–551.
Joachim Wollasch: Die Wahl des Papstes Nikolaus II. J. Fleckenstein, "Adel und Kirche. Gerd Tellenbach zum 65. Geburtstag". Freiburg-Basel-Wien 1968: 205–220.