Cornelius

See artikkel räägib paavstist; teiste Corneliuse-nimeliste isikute kohta vaata artiklit Cornelius (täpsustus)

Cornelius

Valitsemisaja algus	251
Valitsemisaja lõpp	253
Eelkäija	Fabianus
Järeltulija	Lucius I
Sünnikoht	Rooma

Cornelius (ka Kornelius) oli paavst 251–253. Ta oli 21. paavst.

Cornelius oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Roomast ja ta oli Castinuse poeg, kes põlvnes traditsiooni järgi mõjukast patriitsisuguvõsast.

Paavstiks saamine ja skisma

Sügisel 249 andis Rooma keiser Decius (249–251) ikalduse ja näljahäda tõttu välja edikti, mis nägi ette ohvritalituste pidamist paganlikele jumalatele. Kuna paljud kristlased keeldusid keisri soovi täitmast, algas nende tagakiusamine ja paavst Fabianus (236–250) oli üks esimesi üleriigilise kristlaste tagakiusamise ohvreid.

Fabianuse surma järel viibis peamine soosik uue paavsti ametikohale preester Mooses vangis, mistõttu valitses kirikut järgmised 14 kuud kolleegium, mida juhtis preester Novatianus. Alles Deciuse surma järel oli võimalik valida uus paavst.

Kuna Mooses oli selleks ajaks surnud, lootis seni kirikut juhtinud Novatianus saada ise valituks, kuid paavstiks valiti 6. märtsil või 13. märtsil 251 hoopis preester Cornelius, kes "Liber Pontificalise" järgi oli ametis 2 (või 3) aastat 2 kuud ja 10 päeva. Novatianus ei leppinud Corneliuse paavstiks saamisega ja ta pühitseti teise piiskopi poolt paavstiks veidi hiljem, millega algas teine kirikulõhe katoliikluses.

Corneliuse ja Novatianuse vahel püsis erimeelsus tagakiusamise ajal usust taganenud kristlaste taaslubamises missale, millele "puhaste" kirikut sooviv Novatianus oli vastu.

Vältimaks anarhiat, oli mõlema jaoks kõige tähtsam leida tunnustust. Cornelius saavutas täieliku tunnustuse alles siis, kui kaks mõjukat piiskoppi: Kartaago piiskop Cyprianus ja Aleksandria piiskop Dionysios asusid teda toetama, mille järel pani Cornelius Novatianuse kirikuvande alla. 251. aasta sügisel peeti Corneliuse eesistumisel Roomas sinod, milles tunnustati usust taganenud kristlaste tagasivõtmist kirikusse pärast patukahetsust. Ehkki Cornelius sai Cyprianusega suhteliselt hästi läbi, pälvis ta suhtlemisel opositsioonilise piiskopi Fortunatusega Cyprianuse hukkamõistu. Antiookia piiskopile Fabiusele saadetud 3 kirjas soovis Cornelius enda tunnustamist ja andis ülevaate kiriku olukorrast Roomas.

"Liber Pontificalise" järgi maeti tema ajal koguduse mõjuka naise Lucina palvel ümber Peetruse ja Pauluse säilmed.

Ta ordineeris 4 presbüterit, 4 diakonit ja 7 piiskoppi.

Surm

252. aasta juunis alustas keiser Gallus (251–253) kristlaste tagakiusamist. "Liber Pontificalise" järgi paavst vahistati ja saadeti Centumcellæsse Rooma lähedal, kus ta sai kätte Cyprianuse saadetud kirja, kes manitses teda kannatustes vastu pidama. "Liber Pontificalis" vahendab lugu, mille järgi keiser sai teada, et Cornelius oli Cyprianuselt kirja saanud ning lasi Corneliuse öösel enda juurde tuua, et temalt saadud kirja kohta aru pärida. Corneliuse tabava vastuse järel lasi keiser teda suu pihta lüüa. Seejärel viidi Cornelius Marsi templisse, keda paavstil tuli austada. Cornelius keeldus Marsi austamast ja suri märtrina, "Liber Pontificalise" järgi hukati ta pea mahalöömise läbi, kuid teda ei mainita varasemates märtrite nimekirjades. "Liber Pontificalise" järgi võttis mõjukas naine Lucina ja Rooma vaimulikud Corneliuse surnukeha ja matsid maha. Corneliuse üle peetud kohtuprotsessi toimumine on ajalooliselt vaieldav. Ta on maetud San Callisto katakombidesse, kust leiti tema ladinakeelne epitaaf.

Katoliku kirikus on Püha Corneliuse mälestuspäev 16. septembril. Tema nimi on missakaanonis.

Corneliuse atribuutidena kujutatakse kolmikristi ja kõverat sarve. Ta on koduloomade ja karja kaitsepühak. Tema poole suunatud palved aitavad kõrvavalu, langetõve, palaviku ja närvihaiguste vastu.

Tema järglaseks sai Lucius I.

Kirjandus

Albert Cambier "Het XVIIIe eeuws manuscript met de Officies van de feesten van de heilige Hermes en der heiligen Cornelius en Cyprianus". "Annalen van de Geschied- en oudheidkundige Kring van Ronse" 53, 2004: 147–174.
Cyprianus Coppens "Norbertijnerabdij St. Cornelius en Cyprianus te Ninove". "Analecta Praemonstratensia" 47, 1971: 145–146.
J. N. D. Kelly: "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
"Liber Pontificalis".
Louis Reekmans "La tombe du pape Corneille et sa région cémétériale". Città del Vaticano, 1964.
Kristi Tarand "Pühakuteraamat. Nende elulood, ikonograafilised embleemid". Tallinn, 1995.

Välislingid

Chapman, J. (1908). "Pope Cornelius." In The Catholic Encyclopedia. New York: Robert Appleton Company. Vaadatud 10. mail 2019
Eestpalved
Corneliuse kirjad

Eelnev
Fabianus

Rooma paavst
251–253

Järgnev
Lucius I