Victor II

Victor II

Sünninimi	Gebhard (Gebhard von Dollnstein-Hirschberg)
Valitsemisaja algus	13. aprill 1055
Valitsemisaja lõpp	28. juuli 1057
Eelkäija	Leo IX
Järeltulija	Stephanus IX
Sünnikuupäev	1018 ?
Sünnikoht	Švaabimaa ?
Surmakuupäev	28. juuli 1057
Surmakoht	Arezzo

Victor II (Gebhard, saksa ajalookirjutuses Gebhard von Dollnstein-Hirschberg; 1018 ? – 28. juuli 1057) oli paavst 1055–1057. Ta oli 153. paavst.

Gebhard sündis krahv Hartwigi ja Bilizia pojana, tema sugulane Gebhard sai Regensburgi (teistel andmetel Ratisboni) piiskopiks. Ta oli hilisema Saksa-Rooma keisri Heinrich III sugulane. Ajaloolase Ernst Klebeli andmetel oli Gebhardil kaks venda: Hartwig ja hilisem Aquileia patriarh Gotebold. Ajaloolase Hansmartin Decker-Hauffi andmetel oli tema vend ka Calwi krahv Adalbert.

Gebhardi sünnikoht on vaieldav. Saksa ajalookirjutuse järgi oli ta pärit Švaabimaalt, teistel andmetel aga Nordgaust.

Heinrich III määras Gebhardi 25. detsembril 1042 Regensburgi piiskopi soovitusel Eichstätti piiskopiks (Gebhard I), jäädes sellesse ametisse oma surmani. Gebhard läks 1046 koos Heinrich III-ga Itaaliasse, kuid pöördus 1047 tagasi Saksamaale ja osales oktoobris 1049 Leo IX eesistumisel Mainzis peetud sinodil. Ta osales 1052 Ratisbonis ja Bambergis paavsti ja keisri vahel peetud läbirääkimistel.

Gebhard sai Heinrich III nõunikuks ega toetanud 1053 sõjalise abi andmist paavst Leo IX-le, kes kavandas sõjakäiku Lõuna-Itaaliat rüüstanud viikingite vastu. Ta sai 1053 Baieri regendiks.

Paavstiks saamine

Rooma vaimulikud ja kodanikud saatsid Leo IX surma järel Saksa-Rooma keisri Heinrich III juurde munk Ildebrando juhitud delegatsiooni. Keiser määras septembris (kirikuloolase J. N. D. Kelly andmetel novembris) 1054 uueks paavstiks Gebhardi, kes nõustus ametit vastu võtma alles märtsis 1055 Ratisbonis peetud riigipäeval.

Victor II pühitseti ametisse suurel neljapäeval 13. aprillil 1055. Ta oli paavstiks saades umbes 37-aastane. Ta oli noorim isik pärast Benedictus IX, kes sai paavstiks.

Victor II-t on tavaliselt peetud viimaseks sakslasest paavstiks enne Benedictus XVI, kuid saksa ajalookirjutuses loetakse saksa soost paavstideks ka Stephanus IX-t ja Hadrianus VI-t.

Suhted Saksa-Rooma keisriga

Victor II nõustus paavstiametisse asuma, kui Saksa-Rooma keiser Heinrich III lubas tagastada varem Kirikuriigile kuulunud alad.

Kuna Ülem-Lotringi hertsog Gottfried III (Godefroid III) oli abiellunud Toscana markkrahvi lese Beatrixiga, siis pidas keiser hertsogi mõju tugevnemist enda jaoks ohtlikuks. Ta külastas 1055 Itaaliat ning määras paavsti Spoleto hertsogiks ja Fermo krahviks.

Paavst siirdus 1056 Saksamaale, et otsida sõjalist abi viikingite vastaseks võitluseks, kuid keiser Heinrich III suri 5. oktoobril. Paavst mattis Speyeris keiser Heinrich III, kroonis Aachenis Saksa kuningaks tema poja Heinrich IV ja määras Saksamaa regendiks keisrinna Agnese, kellele ta andis õiguse määrata järeltulija, kui tema poeg Heinrich IV peaks surema.

Ta sõlmis detsembris 1056 Kölnis toimunud riigipäeval vaherahu Saksa kuningakoja ning selle kahe mõjuvõimsa vasalli Lotringi hertsogi Gottfried III ja Flandria krahvi Balduin V (Baudouin V) vahel. Ta pidas 25. detsembril 1056 riigipäeva Ratisbonis.

Suhted Hispaaniaga

Victor II ähvardas 1055 ekskommunitseerida keisri tiitlit kasutanud Léoni kuninga Fernando I, kes ei tunnustanud keisrina Heinrich III-t.

Visiidid

Firenze 1055
Saksamaa (Goslar, Botfeld, Speyer, Aachen, Köln, Ratisbon); september 1056 – veebruar 1057
Arezzo 1057

Kuuria

Victor II saatis munk Ildebrando legaadina Prantsusmaale.

Ta määras Ülem-Lotringi hertsogi venna Friedrichi Monte Cassino kloostri abtiks ja San Crisogono kardinalpreestriks.

Reformid

Victor II pidas 4. juunil 1055 Firenzes sinodi, kus ta mõistis hukka simoonia ja kirikuvarade võõrandamise.

Ta määras munk Ildebrando, Arles' peapiiskopi Raimbaud' ja Aix' piiskopi Pons II viima Prantsusmaal läbi reforme.

Munklus

Victor II kinnitas 1056 vallumbrosiaani ordu reeglid ja andis Vallombroso kloostri munkadele privileegi, mille alusel võisid nad valida abti.

Ta kinnitas 1055 Cluny kloostri privileegid.

Uued kardinalid

Victor II määras 4 uut kardinali.

Aribone
Bennone
Giovanni, Tivoli piiskop
Pietro, piiskop

Victor II kultuuriloos

Victor II mälestuseks püstitati 1945 Eichstättis skulptor Johanna Fischli loodud mälestusmärk.

Surm

Victor II pidas Arezzos 23. juulil 1057 sinodi ja suri 28. juulil samas linnas. Ta maeti Ravennas Santa Maria Rotondo kirikusse.

Kirjandus

Karl Gottfried Hugelmann: Der Einfluß Papst Viktors II. auf die Wahl Heinrichs IV. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 27, 1906: 209–236.
J. Joris: Victor II, pape et regent de l'empire. "Revue du monde catholique" (RMC) 4, (1862–1863): 560–572; RMC 5, 46–61.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Kamillo Trotter: Über die Herkunft des Papstes Viktor II. "Historische Vierteljahrschrift" 25, 1931: 459–460.
Cornelius Will: Victor II als Papst und Reichverweser. "Tübinger Theologische Quartalschrift" 44, 1862: 185–243.