Urbanus III

Urbanus III
Sünninimi	Uberto Crivelli
Valitsemisaja algus	25. november 1185
Valitsemisaja lõpp	19. oktoober või 20. oktoober 1187
Eelkäija	Lucius III
Järeltulija	Gregorius VIII
Sünnikuupäev	1120 ?
Sünnikoht	Cuggiono
Surmakuupäev	19. oktoober või 20. oktoober 1187
Surmakoht	Ferrara

Urbanus III (Uberto Crivelli, ka Uberto Crivello, Oberto Crivelli või Lamberys Crivelli; 1120 ? – 19. oktoober või 20. oktoober 1187) oli paavst 1185–1187. Ta oli 172. paavst.

Uberto Crivelli sündis Milano lähistel Cuggionos aadlik Guala Crivelli viielapselises peres. Tema pere liikmed oli gvelfid, mistõttu nad sattusid märtsis 1162 rünnakute ohvriks, kui Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa rüüstas Milanot.

Crivelli õppis Bologna ülikoolis ja pärast õpinguid tehti talle tonsuur. Milano rüüstamise järel siirdus ta eksiili Prantsusmaale, kus temast sai Bourges'i kapiitli ülemdiakon ning seejärel määrati ta Milano kapiitli kanoonikuks ja ülemdiakoniks. Crivelli rajas 1170 San Pietro all'Olmo kloostri.

Paavst Aleksander III pühitses ta septembris 1173 kardinalpreestriks, Lucius III määras ta augustis 1182 San Lorenzo kardinalpreestriks, 1182 Vercelli piiskopiks ja 9. jaanuaril (kirikuloolase J. N. D. Kelly andmetel) või 9. mail 1185 Milano peapiiskopiks, jäädes sellesse ametisse oma surmani.

Kardinal Crivelli osales 2 paavsti valimistel 1181–1185.

1185. aasta paavsti valimised

Urbanus III valiti paavstiks 25. novembril 1185 Veronas ja pühitseti ametisse 1. detsembril Veronas San Pietro in Supercilio katedraalis kardinal Giacinto Bobo (hilisem paavst Coelestinus III) poolt.

Valimistel osales Salvador Miranda andmetel 27 kardinali, kes esmalt soovisid paavstiks valida kardinal Henri de Marsiac'i, kuid too loobus.

Suhted Saksamaaga

Urbanus III oli esmalt valmis tunnustama Trieri peapiiskopi ametikohal Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossa määratud kandidaati Rudolfit, kuid 1. juunil 1186 pühitses paavst uueks peapiiskopiks tema vastaskandidaadi Folmar von Kardeni.

Paavst saatis legaadid 27. jaanuaril 1186 (Catholic Encyclopedia järgi 4. jaanuaril) toimunud Friedrich I poja Heinrichi pulmapeole, kuid keeldus Heinrichit kaaskeisriks kroonimast. Kui Aquila patriarh Goffredo di Hohenstaufen oli Heinrichi krooninud keisriks, ekskommunitseeris paavst patriarhi.

Heinrich tungis Itaaliasse ja paavst määras olukorra lahendamiseks legaadiks Saksamaale Kölni peapiiskopi Philip von Heinsbergi. Gelnhauseni riigipäeva järel kutsus paavst keisri Veronasse, kuid määras peatselt tüli vahendajaks Magdeburgi peapiiskopi Wichmann von Seeburgi, tagandas Trieri peapiiskopi ametist Folmari ja tunnustas keisri ettepanekut Trieri uue peapiiskopi valimise osas.

Suhted Inglismaaga

Urbanus III püüdis saavutada rahu Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Paavsti legaadid suutsid 23. juunil 1187 viia kahe riigi valitsejad Châteauroux' lähistel 2-aastase rahulepingu sõlmimiseni.

Urbanus III määras Canterbury peapiiskopi Baldwini apostellikuks legaadiks. Kui legaadil puhkes vaidlus munkadega, toetas paavst munki ja oli tüliga seoses kirjavahetuses Battle'i abti Odoga.

Sisepoliitika

Roomas puhkenud rahutuste tõttu viibis Urbanus III valdava osa oma valitsemisajast Veronas, kuid pidi 1187 sealt linnavõimude survel lahkuma ja siirduma Ferrarasse.

Suhted ordudega

Urbanus III andis privileege Malta ordule.

Ta tunnustas abt Giacomo tööd.

Uued kardinalid

Urbanus III määras 5 uut kardinali.

Boson, Sant' Angelo in Pescheria kardinaldiakon
Gandolfo, Santi Cosma e Damiano kardinaldiakon
Ugo Geremei
Roberto, Porto e San Rufina kardinalpiiskop
Henri de Sully

Urbanus III kultuuriloos

Urbanus III pühitses 13. septembril 1187 Verona katedraali.

Surm

Urbanus III haigestus teel Ferrarasse, kus ta suri ööl vastu 20. oktoobrit 1187 ja maeti Ferraras San Giorgio katedraalis. Kroonik Peterborough' Benedictus eeldas, et tema surma kiirendasid kuuldused ristisõdijate kaotusest Hattini lahingus.

Kirjandus

Annamaria Ambrosioni: Monasteri e canoniche nella politica di Urbano III. "Istituzioni monastiche e istituzioni canonicali in Occidente, 1123–1215. Atti della settima Settimana internazionale di studi medioevali (Mendola 28 agosto – 3 settembre 1977)". Milano, 1980: 601–631.
Anna Caso: I Crivelli. Una famiglia milanese fra politica, società cd economia nei secoli XIIe XIII. Roma, 1994.
Ludwig Falkenstein: Urbans III. Dekretale JL 15746 (WH 280) und der Streit um die Einkünfte der Kirche in Brieulles-sur- Meuse. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 86, 2000: 185–261.
Marie-Caroline de Fischer-Reichenbach: Urbain III et Barberousse et les trois cardinaux Crivelli. Bern, 1940.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Wilhelm Meyer: Zum Streite Kaiser Friedrichs I. mit Papst Urban III. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 19, Göttingen, 1879: 61–75.
Volkert Pfaff: Sieben Jahre päpstlicher Politik. Die Wirksamkeit der Päpste Lucius III., Urban III., Gregor VIII. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 67, 1981: 175–177.
Erich Saurwein: Der Ursprung des Rechtsinstituts der päpstlichen Dispens von der nicht vollzogenen Ehe: eine Interpretation der Dekretalen Alexanders III. und Urbans III. "Analecta Gregoriana" 215, Roma, 1980.
Georg Zimdars: Das Verhältnis des Papstes Urban III. (1185–1187) zu den Klöstern. Greifswald, 1914.
Urbano III nell'VIII centenario della morte. Ferrara, 1987.
Karl Wenck: Die römischen Päpste zwischen Alexander III. und Innocenz III. und der Designationsversuch Weihnachten 1197. Albert Brackmann, "Papsttum und Kaisertum. Forschungen zur politischen Geschichte und Geisteskultur des Mittelalters. Paul Kehr zum 65. Geburtstag". München, 1926: 415–474.