Benedictus XI

Benedictus XI
Sünninimi	Niccolò Boccasini
Valitsemisaja algus	22. oktoober 1303
Valitsemisaja lõpp	7. juuli 1304
Eelkäija	Bonifatius VIII
Järeltulija	Clemens V
Sünnikuupäev	1240
Sünnikoht	Treviso
Surmakuupäev	7. juuli 1304
Surmakoht	Perugia

Benedictus XI (Niccolò Boccasini, ka Niccolò Boccasio või Niccolò Boccasino; 1240 – 7. juuli 1304) oli paavst 1303–1304. Ta oli 194. paavst ja teine dominiiklane, kes sai paavstiks. Enne teda oli dominiiklastest saanud paavstiks Innocentius V. Hiljem said dominiiklastest paavstiks veel Pius V ja Benedictus XIII.

Boccasini sündis Trevisos notari Boccasio ja tema abikaasa Berarda peres. Ta õppis esmalt oma onu Sant'Andrea preestri juures ning astus teismelisena 1254 dominiiklaste ordusse. Ta õppis 1262–1267 Milanos teoloogiat, sai magistriks ja pidas Veneetsias ja Trevisos teoloogialoenguid. Ta kirjutas Psalmide, Iiobi raamatu, Matteuse evangeeliumi ja Johannese Ilmutuse kommentaarid.

Boccasini määrati alamprioriks ja kahel korral Treviso prioriks. Ta valiti 1286 dominiiklaste provintsiaaliks Lombardias ja 12. mail 1296 orduülemaks, jäädes sellesse ametisse 14. jaanuarini 1299.

Boccasini pälvis Bonifatius VIII poolehoiu, taunides mässulisi Colonnasid ja frantsiskaani spiritualiste. Paavst saatis ta jaanuaris 1297 vahendama rahuläbirääkimisi Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning määras ta 4. detsembril 1298 Santa Sabina kardinalpreestriks. Boccasini lahendas ka dominiiklaste ja frantsisklaste vahelist tüli. Bonifatius VIII määras ta 2. märtsil 1300 Ostia kardinalpiiskopiks ning saatis ta 13. mail 1301 legaadina Poolasse ja Ungarisse, et toetada kuningana Károly I-t, kuid riigi siseprobleemide tõttu kehtestas kardinal Ungarile interdikti. Ta naasis Ungarist 10. mail 1303 ja oli üks kardinalidest, kes jäi septembris 1303 Bonifatius VIII lähikonda Anagnis.

1303. aasta konklaav

Benedictus XI valiti paavstiks 22. oktoobril 1303 Roomas Lateraani basiilikas või Vatikani paavstipalees ja pühitseti ametisse pühapäeval 27. oktoobril Rooma Peetri kirikus kardinal Matteo Orsini poolt. Ta võttis nime Bonifatius VIII ristinime Benedetto järgi. Ta nimetas end 11. Benedictuse-nimeliseks paavstiks, sest tol ajal peeti Benedictus X-t legitiimseks paavstiks.

21. – 22. oktoobrini 1303 toimunud konklaavil osales 18 kardinali, Bonifatius VIII poolt ekskommunitseeritud Giacomo ja Pietro Colonna konklaavil ei osalenud. Bonifatius VIII surma järel puhkesid Roomas rahutused. Benedictus XI valiti paavstiks konklaavi 1. voorus ja ta avaldas 1. novembril 1303 bulla "Opera divinae potentiae", milles kirjeldas konklaavi.

Konklaavil osalenud kardinalid

1. Giovanni Boccamazza
2. Niccolò Boccasini
3. Landolfo Brancaccio
4. Francesco Caetani
5. Giacomo Caetani Stefaneschi
6. Luca Fieschi
7. Jean Le Moine
8. Guglielmo de Longhi
9. Giovanni Minio da Morrovalle
10. Francesco Napoleone Orsini
11. Matteo Orsini
12. Napoleone Orsini
13. Gentile Partino
14. Leonardo Patrasso
15. Riccardo Petroni
16. Robert de Pontigny
17. Teodorico Ranieri
18. Pedro Rodríguez

Suhted Prantsusmaaga

Prantsusmaa kuningas Philippe IV saatis märtsis 1304 paavsti juurde saadikud. Benedictus XI vabastas Prantsusmaa kuninga 25. märtsil 1304 kõikidest kiriklikest karistustest. Ta tühistas hiljem kõik Bonifatius VIII langetatud piiravad otsused Prantsusmaa osas ja vabastas ekskommunikatsioonist kõik septembris 1303 Anagni vandenõus osalenud isikud, välja arvatud Guillaume de Nogaret. Ta võttis ka tagasi Bonifatiuse VIII bulla "Clericis laicos".

Paavst süüdistas 7. juunil 1304 Nogaret'd pühaduse rüvetamises, kuna Anagni paavstipalee rüüstamise käigus lõhuti reliikviaid. Ta andis Nogaret'le korralduse 29. juuniks enda juurde ilmuda.

Suhted Napoliga

Benedictus XI kroonimisel viibis Napoli kuningas Carlo II.

Suhted Serbiaga

Benedictus XI kutsus Serbia kuningat Stefan Uroš II-t katoliku kirikusse astuma.

Suhted Sitsiiliaga

Benedictus XI nõudis Sitsiilia kuningaks saanud Federico III-lt vasallivannet.

Suhted Taaniga ^[1]

Benedictus XI nõudis 7. novembril 1303 Lundi peapiiskopilt Isarnuselt, et ta vabastaks dispensatsioonist Rootsi kuninga õe Ingeborgi, kes oli abiellunud Taani kuninga Erik VI-ga.

Benedictus XI ja Liivimaa

Benedictus XI määras 21. märtsil 1304 Riia peapiiskopiks Friedrich von Pernsteini.^[1] Benedictus XI sätestas 3. märtsil 1304 talle ametissekinnitamise maksu osas 2000 kuldna suuruse laenu tegemist ja 11. mail 1304 kahe notari määramise. ^[2]

Sisepoliitika

Bonifatius VIII poolt ekskommunitseeritud kardinalid Giacomo ja Pietro Colonna taunisid Benedictuse paavstiks saamist ja kuulutasid konklaavi kehtetuks. Benedictus XI vabastas Colonnad 23. detsembril 1303 ekskommunikatsioonist, kuid ei taastanud neilt konfiskeeritud varasid ega ennistanud neid ametisse. Colonnad organiseerisid seepeale Roomas ülestõusu ja paavst pidi aprillis 1304 põgenema Perugiasse, kus ta 7. juunil ekskommunitseeris Sciarra Colonna.

Ta üritas 1304 tulutult lõpetada Firenze ja Toscana vahelist tüli.

Suhted kirikuinstitutsioonidega

Benedictus XI tühistas Bonifatius VIII bulla "Super cathedram". Ta kinnitas 5. detsembril 1303 dominiiklaste ja frantsisklaste vahel 1300 saavutatud leppe.

Ta andis Treviso San Niccolò kiriku dominiiklaste käsutusse.

Liturgilised otsused

Benedictus XI sätestas 17. veebruaril 1304 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Inter cunctas", et ordusse kuuluva vaimuliku juures pihil käinud isik ei pea uuesti minema pihile oma koguduse preestri juurde.

Ketserite tagakiusamine

Benedictus XI taunis Bonifatius VIII poolt laiali saadetud frantsiskaani spiritualistide tegevust. Ta keelas Ubertino da Casalel Perugias jutlustamise.

Misjon

Kaldea patriarh Yahballaha III saatis mais 1304 paavstile oma usutunnistuse.

Uued kardinalid

Benedictus XI määras 2 uut kardinali 2 konsistooriumil. Ta määras 18. detsembril 1303 kardinaliks Niccolò Alberti ja 19. veebruaril 1304 Walter Winterburni.

Benedictus XI kultuuriloos

Benedictus XI lasi arsti Arnaldo da Villanova vangistada.

Piacenza San Giovanni in Canale kirikus asub paavsti kuju.

Surm

Benedictus XI suri 7. juulil 1304 Perugias düsenteeriasse, millesse ta oli 22. juunil haigestunud, ja maeti Perugia San Domenico kirikusse.

Kroonik Giovanni Villani versiooni järgi võis ta surra Guillaume de Nogaret käsilase poolt antud mürgitatud viigimarjade söömise järel. Paavst Johannes XXII toetus frantsisklaste tagakiusamisel 16. juulil 1319 avaldatud bullas "Etsi cunctorum nequitia" just mürgitamise versioonile.

Clemens XII kuulutas Benedictuse 24. aprillil 1736 õndsaks. Tema mälestuspäeva peetakse 7. juulil.

Viited

Allikad

• Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
• Charles Grandjean: Les Registres de Benoît XI. Paris, 1883–1905.
• Liber pontificalis.
• Bartolomeo da Lucca: Historia Ecclesiastica Nova.
• Giovanni Villani: Nuova Cronica.
• Benedictus XI dokumendid.

Kirjandus

• VII centenario dalla morte del papa domenicano Benedetto XI (1304–2004) = RAMi 31.2006, nr 1
• G. Arias: I banchieri toscani e la Santa Sede sotto Benedetto XI. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 24, 1901: 497–504.
• Benedetto XI frate Predicatore e papa. Milano, 2007.
• G. Beltrame: La patria del beato Benedetto XI papa (1240–1304). "Padova", 26, 1980, nr 7: 11.
• Gerolamo Biscaro: Per la biografia di Papa Benedetto XI. "Archivio Veneto", V, 14, 1933: 117–152.
• Oreste Casaburo: La bolla di Benedetto XI (2 nov. 1303) per il Monastero delle Clarisse di Ravello (Salerno). "Miscellanea francescana" 104, 2004: 292–305.
• Enrica Cozzi: "Frater Nicolaus tarvisinus", papa Benedetto XI: note su iconografia e committenza. Arturo Calzona, "Immagine e ideologia: studi in onore di Arturo Carlo Quintavalle". Milano, 2007: 402–410.
• Charles Grandjean: Recherches sur l'administration financière du pape Benoît XI. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome", 3, 1883: 47–66.
• Charles Grandjean: Benoît XI avant son pontificat. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome", 8, 1888: 219–291.
• Charles Grandjean: La date de la mort de Benoît XI. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome" 14, 1894: 241–244.
• Franz Ehrle: Zur Geschichte des päpstlichen Hofceremoniells im 14. Jahrhundert, III, Cardinal Jacob Stefaneschi über die letzten Augenblicke Benedikts XI. "Archiv für Literatur- und Kirchengeschichte des Mittelalters", 5, 1889: 584–587.
• Angelo M. Ferrero: Benedetto XI papa domenicano. Roma, 1934.
• Ferdinando Ferretton: Beato Benedetto XI Trivigiano. Treviso, 1904.
• Lorenzo Firita: Nicolò Boccasino di Trevigi e il suo tempo. Padua, 1874.
• Paul Funke: Papst Benedikt XI. Münster, 1891.
• Emil Göller: Handschriftliches aus dem Vatikanischen Archiv zur Geschichte des 14. Jahrhunderts VII, Die Beamten der kirchenstaatlichen Gebiete und deren Gehälter unter Benedikt XI. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 18, 1904: 100–105.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Emil Kindler: Benedikt XI. Posen, 1891.
• Horace Kinder Mann: Boniface VIII. to Bl. Benedict XI., 1294–1304. 1966.
• Elena Rotelli: La legazione del cardinale Niccolò da Prato in Toscana nel quadro del pontificato di Benedetto XI. D. Maselli, "Da Dante a Cosimo I. Ricerche di storia religiosa e culturale toscana nei secoli XIV-XVI". Pistoia 1976: 27–72
• Antonio Scoti: Memorie del Beato Benedetto XI. Treviso: Eusebio Bergami, 1737.
• Vito Sibilio: L'attività curiale di Benedetto XI prima del Pontificato. "Annali della Facoltà di Lettere e Filosofia (Bari)" 41, 1998: 433–454.
• Vito Sibilio: Su alcuni aspetti della vita di papa Benedetto XI (1240–1304). "Nicolaus. Rivista di teologia ecumenico-patristica" 27, 2000: 339–353.
• Vito Sibilio: Benedetto XI: il papa tra Roma e Avignone. Roma, 2004.
• Alberto Viganò: Benedetto XI. Papa domenicano (1240–1304). Firenze, 2006.

Välislingid

• Artikkel Benedictus XI kohta. (inglise keeles)
• Artikkel Benedictus XI kohta. (inglise keeles)
• 1303. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1303. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Benedictus XI määratud kardinalid.
• Artikkel Arnaldo da Villanovast. (inglise keeles)
• Artikkel dominiiklastest. (inglise keeles)
• Artikkel Firenzest. (inglise keeles)
• Artikkel frantsisklastest. (inglise keeles)
• Artikkel gvelfidest ja gibelliinidest. (inglise keeles)
• Artikkel Kaldea kristlastest. (inglise keeles)
• Artikkel Niccolò Albertist. (inglise keeles)
• Artikkel Nogaret'st. (inglise keeles)
• Artikkel Piacenza piiskopkonnast. (inglise keeles)
• Artikkel pihist. (inglise keeles)
• Artikkel Serbiast. (inglise keeles)
• Artikkel Trevisost. (inglise keeles)
• Artikkel Ubertinost. (inglise keeles)
• Artikkel Walter Winterburnist. (inglise keeles)

Eelnev Étienne de Besançon	Dominiiklaste ordumeister 1296–1299	Järgnev Albertus de Chiavari
Eelnev Bonifatius VIII	Rooma paavst 1303–1304	Järgnev Clemens V