Benedictus IX

Benedictus IX
Sünninimi	Teofilatto Tuscolost (Teofilatto di Tuscolo)
Valitsemisaja algus	21. oktoober 1032 ?, 10. märts 1045 ja 8. november 1047
Valitsemisaja lõpp	September 1044, 1. mai 1045 ja 16. juuli 1048
Eelkäija	Johannes XIX, Silvester III ja Clemens II
Järeltulija	Silvester III, Gregorius VI ja Damasus II
Sünnikuupäev	umbes 1012
Sünnikoht	Rooma ?
Surmakuupäev	1055 või 1056
Surmakoht	Grottaferrata

Benedictus IX (Teofilatto Tuscolost, Teofilatto di Tuscolo, Teofilatto Conti di Segni, Theophylactus) oli paavst 1032–1044, märtsist maini 1045 ja 1047–1048. Ta on ainus paavst, kes on valitsenud mitu valitsemisaega. Annuario Pontificio käsitleb tema valitsemisaegu eraldi, ehkki tegu on sama isikuga, mistõttu ta on 145., 147. ja 150. paavst.

Teofilatto sündis arvatavasti Roomas Tuscolo krahvi Alberico III ja tema abikaasa Ermilina peres. Tal oli kolm venda, tema onud olid paavstid Benedictus VIII ja Johannes XIX, tema ristiisa oli hilisem paavst Gregorius VI (Giovanni Graziano).

Teofilatto täpne sünnikuupäev pole teada. Mõned kroonikud on märkinud, et ta oli paavstiks saades 10- või 12-aastane (nt Rodulfus Glaber), kuid tänapäeval eeldavad kirikuloolased, et ta võis olla 20. eluaastates.

Kirikuloolase J. N. D. Kelly ja Catholic Encyclopedia andmetel jäi Teofilatto paavstiks valimiseni ilmikuks, Salvador Miranda andmetel määras Benedictus VIII ta kardinaldiakoniks, kuid teda ei ordineeritud.

Esimene valitsemisaeg

Benedictus IX sai kirikuloolase J. N. D. Kelly järgi paavstiks 21. oktoobril 1032, kui tema isa Tuscolo krahv Alberico III olevat andnud valijatele altkäemaksu.

Septembris 1044 puhkesid Roomas rahutused, mistõttu Benedictus IX siirdus Trasteveresse. Ta võib olla noorim paavst pärast Gregorius V-t, hiljem pole ükski isik nii noorelt paavstiks saanud.

Teine valitsemisaeg

Crescenzi suguvõsa seadis Roomas puhkenud rahutuste järel 20. jaanuaril 1045 paavstiks Silvester III. Kuna Benedictust ei tagandatud ametist, siis pidas ta end legitiimseks paavstiks, ekskommunitseeris veebruaris Silvesteri ja pürgis oma toetajate abil 10. märtsil 1045 taas ametisse.

Benedictus IX otsustas 1. mail 1045 paavstiametist loobuda ja müüs ameti (simoonia) suure summa (1500 naela kulda) eest oma ristiisale piiskop Grazianole, siirdudes ise Tuscolosse. Catholic Encyclopedia järgi võis tema tagasiastumist ajendada võimalik soov abielluda, aga tema tagandamist võisid nõuda ning teda selleks veenda kirikureformi soovivad vaimulikud, sealhulgas Graziano.

Kolmas valitsemisaeg

Benedictus IX kahetses peatselt, et ta oli ametist loobunud ja tema toetajad hakkasid nõudma tema volituste taastamist Roomas. Saksa kuningas Heinrich III soovis saada keisriks ja tuli 1046 Rooma. Ta kutsus Benedictus IX, Silvester III ja Gregorius VI 20. detsembril 1046 Sutris peetud sinodile, kuid Benedictus ei ilmunud kohale. Seejärel lasi kuningas Benedictuse 24. detsembril 1046 Roomas peetud sinodil ametlikult tagandada ja paavstiks valida Clemens II.

Benedictus IX toetajaid on seostatud Clemens II surmaga 1047. Kirikuloolase Kelly järgi õnnestus Benedictusel 8. novembril 1047 taas paavstiks saada, andes väidetavalt valijatele altkäemaksu. Vahepeal Saksa-Rooma keisriks kroonitud Heinrich III määras paavstiks piiskop Poppo, kuid Toscana krahv Bonifacio ei lubanud teda Rooma. Heinrich III nõudel tagandas Bonifacio aga 16. juulil 1048 Benedictuse ametist, kuna keiser ähvardas vastasel korral tulla ise Itaaliasse korda looma.

Tuscolosse siirdunud Benedictus pidas end surmani legitiimseks paavstiks. Teda kutsuti aprillis 1049 Lateraani basiilikas toimunud sinodile, kuid ta ei ilmunud kohale, mistõttu ta ekskommunitseeriti süüdistatuna simoonias, kuid hiljem vabastas Leo IX ta kirikuvande alt.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Saksa-Rooma keiser Konrad II nõudis 1037 paavstilt, et too tunnustaks Milano peapiiskopi Ariberto tagandamist. Benedictus IX ekskommunitseeris märtsis 1038 Ariberto.

Ta kinnitas aprillis 1044 Grado piiskopi staatuse patriarhina.

Kuuria

Benedictus IX viis 1037 läbi kuuria reformi.

Munklus

Benedictus IX seadis 1. juulil 1038 Monte Cassino kloostri paavsti protektsiooni alla.

Ta saatis 1040 Marseille Saint-Victori kloostri abtile kiriku pühitsemise puhul kirja.

Ta nõudis Böömi hertsogilt Břetislav I-t kloostri rajamist.

Ta toetas Chaise-Dieu kloostri abti Roberti tegevust ja pakkus Cluny abtile Odilonile Lyoni piiskopi ametit.

Ta tegi koos vendadega 18. septembril või 19. septembril 1055 annetuse Rooma Santi Cosma e Damiano kloostrile.

Kanoniseerimised

Benedictus IX kanoniseeris 1037 Beverley Johni ja 25. detsembril 1041 Trieri Simoni.

Uued kardinalid

Benedictus IX määras 39 uut kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Silvester III.

Surm

Benedictus IX suri 1055 või 1056 Grottaferrata kloostris ja maeti samas kohas. 9. jaanuaril 1056 palusid vennad tema mälestuseks missat pidada.

Grottaferrata kloostri abti Luca andmetel sai Benedictusest enne surma munk. Kui ta oli läinud oma sooviga Grottaferrata abti Bartolomeo juurde, siis kohustas abt teda paavsti ametikoha nõudlemisest loobuma, mille järel asus ta kloostrisse elama.

Hinnang

Petrus Damianus kirjeldab Benedictus IX-t teoses "Liber Gomorrhianus" kui „deemonit põrgust, kes oli maskeerunud preestriks.“ Ta süüdistas Benedictust sodoomias ja orgiate korraldamises.

Placenta piiskop Bruno on Benedictust süüdistanud abielurikkumistes ja mõrvades, paavst Victor III teoses "Dialogues" mõrvades ja vägistamistes.

Kirjandus

Lino Ghirardini. Il papa fanciullo. Benedetto 9. Parma, 1980.
Georg Grandauer. Berichtigung der Chronologie Benedicts IX. und Silvesters III. Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde 5, 1880: 200–201.
Klaus Jürgen Herrmann: Das Tuskulanerpapsttum 1012–1046. Stuttgart, 1973.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.