Urbanus II

Urbanus II

Sünninimi	Eudes de Châtillon või Odon de Lagery
Valitsemisaja algus	12. märts 1088
Valitsemisaja lõpp	29. juuli 1099
Eelkäija	Victor III
Järeltulija	Paschalis II
Sünnikuupäev	1042 ?
Sünnikoht	Châtillon-sur-Marne või Lagery
Surmakuupäev	29. juuli 1099
Surmakoht	Rooma

Urbanus II (Eudes de Châtillon, Eudes de Lagery, Odon de Lagery, Odon de Châtillon, ka Odo, Ostia piiskop Otto; 1035 või 1042 – 29. juuli 1099) oli paavst aastatel 1088–1099. Ta oli 159. paavst.

Eudes de Châtillon sündis 1042. aasta paiku (kirikuloolase J. N. D. Kelly väitel 1035. aasta paiku) Châtillon-sur-Marne'is või Lagerys Châtilloni senjööri Milon de Châtilloni neljalapselise pere noorima lapsena. Tema onu Guy de Roucy (Guy de Châtillon) oli 1033 . aastalsaanud Reimsi peapiiskopiks.

Eudes õppis Reimsis kartuuslaste ordu rajaja Bruno juures ja kaitses Roomas doktorikraadi teoloogias. Ta liitus Roomas augustiini regulaarkanoonikutega ja elas Santa Trinità della Cava benediktiini kloostris. Temast sai Reimsis kanoonik ja seejärel ülemdiakon. 1068 asus ta Cluny kloostrisse, hiljem sai prioriks.

Cluny abt Hugues saatis Eudes' Rooma ning soovitas teda Gregorius VII-le, kes määras ta 1073 kardinalpreestriks, 1078 Ostia kardinalpiiskopiks, Velletri administraatoriks ja kardinalide kolleegiumi dekaaniks. Paavst saatis ta 1082 legaadina Prantsusmaale. Saksa kuningas Heinrich IV lasi ta 1083 vangistada, kuid vabastas peatselt. Paavst saatis Eudes' 1084 legaadina Saksamaale, kus ta pidas 1085 Quedlinburgis sinodi, millel mõisteti taas hukka vastupaavst Clemens III. Ta tagandas Saksamaal ametist vastupaavsti pooldajaid ja määras nende asemele ametisse Gregoriusele ustavaid vaimulikke.

Rooma konsul Cencio esitas Eudes' 1086. aasta paavsti valimistel üheks kandidaadiks, kuid kardinalid ei toetanud tema saamist paavstiks ja valisid Victor III, kelle Eudes' pühitses 9. mail 1087 ametisse.

Paavstiks saamine

Urbanus II valiti paavstiks pühapäeval 12. märtsil 1088 Terracinas, sest Rooma oli vastupaavst Clemens III valduses. Ta võttis nime Urbanus I järgi.

Ajaloolase Horace Kinder Manni järgi kogunes 9. märtsil 1088 Terracinas Santi Pietro e Cesario kirikusse 40 piiskoppi ja abti ning paavstlik prefekt Benedetto. Kui nad olid kolm päeva paastunud ja palvetanud, kogunesid nad uuesti kirikusse. Tuscolo piiskop Giovanni Minuto, Albano piiskop Pietro Igneo Aldobrandini ja Porto piiskop Giovanni teatasid amboni juures vaimulikele, et uueks paavstiks otsustati valida Eudes.

Urbanus II oli kolmas või neljas prantslasest paavst. Enne teda olid prantslastest saanud paavstiks Silvester II ja Nicolaus II. Prantsuse ajalookirjutus loeb prantslaseks ka Stephanus IX-t, keda saksa ajalookirjutuses peetakse sakslaseks.

Investituuritüli ja skisma

Pikemalt artiklis Investituuritüli

Urbanus II valitsemisajal jätkus Gregorius VII ajal alanud skisma vastupaavst Clemens III-ga. Urbanus II teavitas kristlikke võimukandjaid enda saamisest paavstiks ning püüdis veenda Gregorius VII-le ja Victor III-le truuks jäänud valitsejaid teda paavstina tunnustama.

Kuna Rooma oli Clemens III valduses ja Itaalia viikingid omavahel sõjajalal, siirdus paavst esmalt Lõuna-Itaaliasse, kus ta kohtus Troinas Sitsiilia krahvi Ruggero I-ga (Roger I). Urbanus II saabus novembris 1088 Rooma, kuid pidi peatselt vastupaavsti pooldajate tegevuse tõttu põgenema Pierleoni suguvõsa valdustesse Tiberi (San Bartolomeo) saarel.

Clemens III kutsus paavsti Rooma sinodile. Paavsti ja vastupaavsti vägede vaheliste lahingute tulemusena saatis võit paavsti mehi ning Urbanus II võis taas Rooma minna. Ta määras 18. aprillil 1089 Konstanzi piiskopi Gebhard III ja Passau piiskopi Altmanni apostellikeks vikaarideks Saksamaal. Septembris 1089 siirdus ta Melfisse sinodile, kus ta mõistis hukka ilmikute investituuri. Ta naasis Rooma detsembris, kuid pidi taas Lõuna-Itaaliasse minema, sest Saksa-Rooma keiser Heinrich IV tungis Itaaliasse. 1093. aasta lõpus õnnestus paavstil Rooma tagasi pöörduda.

Paavst kinnitas 1094 ja 1095 otsust keisri ja vastupaavsti ekskommunikeerimise kohta, kuid ta kuulutas märtsis 1095 Piacenzas peetud sinodil Clemens III ning teda pooldanud vaimulike teostatud ordinatsioonid mittevastavateks kanoonilisele õigusele. Heinrich IV poeg Konrad liitus paavstiga ja andis 1095 paavstile vasallivande. Paavst toetas tema abielu Ruggero I tütre Costanzaga.

Urbanus II sai 1094 altkäemaksu andes oma valdusse Lateraani palee ja 24. augustil 1098 Sant'Angelo kindluse, mis oli Clemens III pooldajate viimane tugipunkt Roomas.

Esimene ristisõda

Pikemalt artiklis Esimene ristisõda

Bütsantsi keiser Alexios I saatis märtsis 1095 Piacenzas toimunud sinodile saadikud, et paluda sõjalist abi võitluseks türklastega.

Urbanus II kutsus 27. novembril 1095 Clermont-Ferrandis peetud kirikukogul kristlasi minema Jeruusalemma Jeesus Kristuse hauda vabastama. Ta määras ristisõja juhiks ja apostellikuks legaadiks Le Puy piiskopi Adhémari ning lubas ristisõjast osavõtjatele anda indulgentse.

Paavst reisis seejärel mööda Prantsusmaa linnu, et kutsuda rüütleid ristisõjas osalema (näiteks Carcassonne'is esitas ta üleskutse vikont Bernard de Trincavel'ile). Ta saatis kirju piiskoppidele, kes ei saanud Clermont'i kirikukogule tulla ja kutsus neid ristisõda toetama. Ta andis tagasiteel Rooma 1096 Luccas ristisõdijate väe juhile Hugues de Vermandois'le üle Peetruse lipu. Ajaloolase Louis de Mas Latrie andmetel määras ta Antiookia ladina patriarhiks Artahi (Artesia) piiskopi Bernardi.

Urbanus II suri kaks nädalat pärast Jeruusalemma langemist ristisõdijate kätte, kuid ta ei saanud tollaste kommunikatsiooniolude tõttu sellest sündmusest teada.

Suhted Aragóniga

Urbanus II toetas rekonkistat ja laiendas paavsti protektsiooni Pürenee poolsaare alade üle.

Vici piiskop Berenguer Sunifred de Lluçà palus paavstil toetada rekonkistat Tarragona tagasivallutamiseks muhameedlaste käest. Ta saatis 1089 bulla Barcelona krahvile Berenguer Ramónile ja Besalú krahvile Armengolile, milles ta toetas Tarragona tagasivallutamist.

Suhted Bütsantsiga

Urbanus II vabastas 1089 kirikuvandest Bütsantsi keisri Alexios I. Keiser saatis märtsis 1095 Piacenzas toimunud sinodile saadikud, et paluda sõjalist abi võitluseks türklastega.

Suhted Inglismaaga

Inglise kuningas William II jäi seoses skismaga esialgu neutraalseks, kuid tunnustas Urbanus II-t 1095 paavstina. Kuningas nõudis, et paavsti legaadid ei tohi Inglismaale tulla ilma tema nõusolekuta.

Urbanus II ei suutnud lahendada William II ja Canterbury peapiiskopi Anselmi vahelist vaidlust.

Suhted Itaalia valitsejatega

Urbanus II sõlmis 1089 rahulepingu Sitsiilia krahvi Ruggero I (Roger I) ja Taranto vürsti Bohemond I vahel. Paavst põgenes 1090 Saksa-Rooma keisri Heinrich IV eest viikingite kaitse all Lõuna-Itaaliasse. Ta andis 5. juulil 1098 Ruggero I-le privileege (Sitsiilia monarhia), mille tühistas 19. sajandil Pius IX. Ta määras Ruggero paavstlikuks legaadiks Sitsiilias.

Ta tunnustas Pisa suveräänsust Korsika üle.

Paavsti soovil abiellus Toscana krahvinna Matilda 1089 hilisema Baieri hertsogi Welf II-ga.

Suhted Kiievi-Venega

Urbanus II saatis 1091 legaadina Kiievi-Vene riiki piiskop Teodoro. Paavst saatis suurvürst Vsevolod I-le püha Nikolause reliikviad.

Suurvürsti õde ja Saksa-Rooma keisrinna Jevpraksia (Eupraxia) osales 1095 Piacenzas peetud sinodil.

Suhted Prantsusmaaga

Prantsusmaa kuningas Philippe I lahutas oma abielu kuninganna Berthest ja abiellus 15. mail 1092 Anjou krahvi Foulque IV abikaasa Bertradega. Urbanus II andis märtsis 1095 kuningale Piacenzas peetud sinodil mõtlemisaega, kuid novembris 1095 ekskommunikeeris ta kuninga Clermont-Ferrandis peetud kirikukogul, süüdistades teda abielurikkumises. Ta kinnitas märtsis 1096 Toursis peetud kirikukogul Philippe I ekskommunikeerimise ja saatis Foulquele kuldroosi.

Paavst vabastas juulis 1096 kuninga Nîmesis peetud kirikukogul ekskommunikatsioonist, kuna kuningas oli vabandanud, kuid paavsti legaat pani kuninga 1097 uuesti kirikuvande alla.

Suhted Taaniga

Urbanus II esitas Taani kuningale Erik I-le kaks taotlust: ta pidi rajama peapiiskopkonna ja aitama kanoniseerida oma venda Knud IV.

Visiidid

Melfi, september – detsember 1089
Lõuna-Itaalia, 1090–1093
Piacenza, Pavia, Torino 1095
Prantsusmaa (Susa org, Briançon, Grenoble, Valence, Le Puy, La Chaise-Dieu, Saint-Gilles du Gardi klooster, Montpellier, Cruas, Cluny klooster, Clermont-Ferrand, Saint-Flour'i klooster, Saint-Geraud' klooster, Sauxillanges' klooster, Limoges, Charroux, Poitiers, Saintes, Carcassonne, Angers, Marmoutiers' klooster, Bordeaux, Tours, Toulouse, Maguelone, Nîmes, Villeneuve-lès-Avignon, Forcalquier), august 1095 – august 1096
Bari, oktoober 1098

Vaimulike moraalinõuete rõhutamine

Urbanus II taunis septembris 1089 Melfis peetud sinodil vaimulike abielu, ilmikute investituuri ja simooniat. Ta tunnustas tsölibaati ja taunis Piacenzas peetud sinodil konkubinaati.

Ta keelas novembris 1095 Clermont-Ferrand's peetud kirikukogul vaimulikel olla ilmikutest suveräänide vasallid.

Ta keelas vaimulike laste ordineerimise.

Kuuria

Urbanus II-t peetakse Rooma kuuria tegelikuks rajajaks, kuna ühes tema 1089. aastal avaldatud bullas esineb esimest korda mõiste "Rooma kuuria" (Curia Romana).

Ta ei kasutanud reformide läbiviimisel senist meetodit, mille alusel saatis paavst Roomast teistesse riikidesse reforme teostama legaadid.

Suhted Briti piiskoppidega

Canterbury peapiiskop Anselm pidas märtsis 1095 Rockinghami kirikukogul paavsti tunnustava jutluse ja Urbanus II saatis talle palliumi. 1097 siirdus Anselm Itaaliasse, kus ta kohtus paavstiga. Ta osales koos paavstiga oktoobris 1098 Baris peetud sinodil.

Suhted Hispaania piiskoppidega

Urbanus II reorganiseeris kiriku Aragónis.

Ta sätestas 11. mail 1089, et Huesca piiskopi asukohaks saab Jaca asemel taas Huesca, mis oli muhameedlaste käest tagasi vallutatud.

Ta taastas 1088 Toledo peapiiskopkonna, saatis peapiiskop Bernardo de Sediracile palliumi ja määras ta Hispaania priimaseks. Ta taastas Santiago de Compostela piiskopkonna ja 5. detsembril 1095 seadis selle paavsti protektsiooni alla.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Urbanus II määras 1092 või 1099 Korsika piiskopkonna Pisa piiskopkonna sufragaanpiiskopkonnaks.

Ta andis 1093 palliumi Siracusa piiskopile Ruggerole.

Suhted Prantsuse piiskoppidega

Urbanus II peatas märtsis 1095 Piacenzas peetud sinodil Lyoni peapiiskopi Hugues' volitused, kuna ta polnud ilmunud sinodile ja oli tauninud Prantsuse kuninga Philippe I kooselu armukese Bertradaga.

Ta määras 1096 Penne' piiskopiks Marbode (Marbodius).

Liturgilised otsused

Urbanus II monument Clermont-Ferrand'is. Henri Gourgouillon, 1898

Urbanus II sätestas püha Nicolause mälestuspäevana 9. mai.

Ta sätestas, et vajaduse korral võib ristimise viia läbi naine, kuid ristimisel tuleb kasutada Kolmainsuse vormelit.

Ta mõistis novembris 1095 Clermont-Ferrand'i kirikukogul hukka hostia kastmise armulauaveini sisse enne selle pakkumist usklikele armulauasakramendi andmisel (intinctio Panis).

Teoloogilised vaidlused

Urbanus II mõistis märtsis 1095 Piacenzas peetud sinodil hukka Tours'i Berengari õpetuse.

Ta pidas oktoobris 1098 Baris sinodi, kus Lääne-Euroopa piiskopid arutasid Kreeka piiskoppidega Filioque üle.

Munklus

Urbanus II tunnustas regulaarkanoonikute tegevust.

Ta võttis 1090 vallumbrosiaani ordu paavsti protektsiooni alla.

Ta saatis 1090 seni kreeka munkade valduses olnud Nardò kloostrisse benediktiini mungad.

Ta lubas 1094 Passau piiskopil Ulrichil kasutada Göttweigi kloostris Benedictuse reeglit.

Ta kinnitas 29. novembril 1095 Molesme Roberti institutsiooni (tsistertslaste ordu).

Ta kutsus oma kunagise õpetaja kartuuslaste ordu rajaja Bruno Rooma.

Ta andis privileege Salerno Trinità di Cava dei Tirreni kloostrile.

Ta pühitses 25. oktoobril 1095 Cluny kloostri kiriku uue altari ja andis kloostrile privileege. Ta pühitses 1096 sisse Saint-Flouri kloostri kiriku ja veel mitmete kloostrite kirikuid Prantsusmaal.

Suhted juutidega

Urbanus II otsis kaitset juudi päritolu Pierleoni suguvõsa valdustest.

Kanoniseerimised

Urbanus II kuulutas pühakuks 5 isikut.

Adelheid, 1097
Atilano, 1095
Erlembaldo Cotta, mai 1095
Nicolaus Peregrinus, 1098
Robert Chaise-Dieu'st 1095

Uued kardinalid

Urbanus II määras 71 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Gelasius II, Honorius II ja Innocentius II.

Onupojapoliitika

Urbanus II onu Gervais de Châtilloni poeg Manassès de Châtillon sai 1096 Reimsi peapiiskopiks.

Ta määras 1088 oma onu Guy de Châtillon'i poja Odon de Châtilloni kardinaliks ja Ostia kardinalpiiskopiks.

Urbanus II kultuuriloos

Urbanus II pühitses 1095 Mendes sisse Saint Sauveur de Chiraci kiriku ja kiriku Cruas', 1096 Marmoutier' basiilika, Carcassonne'is Saints-Nazaire-et-Celse kiriku, Saint-Flour'i kloostri kiriku ja 1097 basiilika Baris.

Ta tugines 1091 oma väidete õigustamisel Constantinuse kingitusele.

Skulptor Joseph Le Goff püstitas 1887 tema mäestuseks monumendi Châtillon-sur-Marne'is ja Henri Gourgouillon 1898 Clermont-Ferrand'is.

Teda on kujutatud Lateraani palee oratooriumi apsiidil.

Eustache Le Sueur on teda 1645 paiku kujutanud oma maalil.

Surm

Urbanus II suri 29. juulil 1099 Roomas. Salvador Miranda andmetel suri ta San Nicola in Carcere kirikus, Catholic Encyclopedia andmetel aga Pierleoni suguvõsale kuulunud kindluses. Ta maeti esmalt Lateraani basiilikasse ja hiljem Rooma Peetruse kirikusse.

Leo XIII kuulutas ta 14. juulil 1881 õndsaks. Urbanus II mälestuspäev on 29. juulil.

Välislingid

Artikkel Urbanus II kohta. (inglise keeles)
htm#Lagery Artikkel Urbanus II kohta. (inglise keeles)
Urbanus II dokumendid.
htm#_Toc240600846 Urbanus II suguvõsa.
htm#UrbanII Urbanus II kardinalid.
htm#1088 Paavsti valimine 1088. aastal. (inglise keeles)
Artikkel investituuritülist.
Artikkel Gregorius VII kohta. (inglise keeles)
Artikkel Victor III kohta. (inglise keeles)
Artikkel vastupaavst Clemens III kohta. (inglise keeles)
Artikkel ristisõdadest. (inglise keeles)
Artikkel Sitsiilia monarhia kohta. (inglise keeles)
Artikkel kartuuslaste ordu rajajast Brunost. (inglise keeles)
Artikkel Heinrich IV kohta. (inglise keeles)
Artikkel Toscana krahvinna Matildast. (inglise keeles)
Artikkel Pisast. (inglise keeles)
Artikkel alamdiakonist. (inglise keeles)
Artikkel Bari kohta. (inglise keeles)
Artikkel Mende piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Konstanzi piiskopist Gebhardist. (inglise keeles)
Artikkel Toledo peapiiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Toul'ist. (inglise keeles)
Artikkel Montpellier' kohta. (inglise keeles)
Artikkel Toulouse'ist. (inglise keeles)
Artikkel Clermont-Ferrandi'ist. (inglise keeles)
Artikkel Cluny kongregatsioonist. (inglise keeles)
Artikkel Le Puy piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Sitsiiliast. (inglise keeles)
Artikkel kuldroosist. (inglise keeles)
Artikkel sünni legitiimsusest. (inglise keeles)
Artikkel Canterbury Anselmist. (inglise keeles)
Artikkel Viviers' piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel La Rochelle'i piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Cluny abti Hugues' kohta. (inglise keeles)
Artikkel Lutski piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Napolist. (inglise keeles)
Artikkel Piacenzast. (inglise keeles)
Artikkel Saint-Flourist. (inglise keeles)
Artikkel Compostelast. (inglise keeles)
Artikkel Tulle piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Siracusa piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Bordeaux'st. (inglise keeles)
Artikkel Korsikast. (inglise keeles)
Artikkel Valence'ist. (inglise keeles)
Artikkel Limoges'st. (inglise keeles)
Artikkel Nardòst. (inglise keeles)
Artikkel Constantinuse kingitusest. (inglise keeles)
Artikkel Molesme Robertist. (inglise keeles)
Artikkel Lundi piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel vallumbrosiaani ordust. (inglise keeles)
Artikkel Nîmes'i piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel tsistertslastest. (inglise keeles)
Artikkel ristisõdijatele antud bulladest. (inglise keeles)
Artikkel Jaca piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Venemaast. (inglise keeles)
Aquino Thomas ristimisest. (inglise keeles)
Artikkel armulauast. (inglise keeles)
Artikkel Salerno kloostrist. (inglise keeles)
Artikkel Göttweigi kloostrist. (inglise keeles)
Artikkel Süüriast.
Artikkel Marbodest. (inglise keeles)

Kirjandus

Henri Barré: Un "Statut" d'Urbain II. "Marianum" 32, 1970: 1–14.
Alfons Becker: Papst Urban II. 2. kd, Stuttgart: Hiersemann 1964, 1988 (Schriften der MGH, 19,1–2).
Alfons Becker: Urban II. und die deutsche Kirche. J. Fleckenstein, "Investiturstreit und Reichsverfassung". Sigmaringen, 1973: 241–276.
Alfons Becker: La politique féodale d'Urbain II dans l'Ouest et le Sud de l'Europe. "Droit privé et institutions régionales. Etudes historiques offertes à Jean Yver". Paris, 1976: 43–56.
Alfons Becker: Ein erschlichenes Privileg Papst Urbans II. für Erzbischof Guido von Vienne (Calixt II.). "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 38, 1982: 66–111.
Alfons Becker: Päpstliche Gerichtsurkunden und Prozeßverfahren zur Zeit Urbans II. (1088–1099). W. Haubrichs, "Zwischen Saar und Mosel. Festschrift für Hans-Walter Herrmann". Saarbrücken, 1995: 39–48.
Alfons Becker: Rechtsprinzipien und Verfahrensregeln im päpstlichen Gerichtswesen zur Zeit Urbans II. A. Gerlich, "Landesgeschichte und Reichsgeschichte. Festschrift für Alois Gerlich zum 70. Geburtstag". Stuttgart, 1995: 51–66.
Alfons Becker: L'appel d'Urbain II – son voyage en France. M. Rey-Delqué, "Le crociate. L'oriente et l'occidente da Urbano II a San Luigi 1096–1270". Milano, 1997: 125–128.
Alfons Becker: Saint Bruno et Urbain II. Pietro de Leo, "L'ordine certosino e il papato dalla fondazione allo scisma d'Occidente". Rubbettino, 2003: 23–38.
Michel Bur: A l'ombre d'Urbain II: la statue d'Henri le Libéral à Igny-le-Jard (Marne), un mémorial oublié. "Mémoires de la Société d'agriculture commerce sciences et arts du département de la Marne" 118, 2003: 183–197.
Heinrich Büttner: Trithemius und ein Privileg Urbans II. für Hirsau. "Zeitschrift für Württembergische Landesgeschichte" 26, 1967: 132–141.
Yvette Carbonell-Lamothe: Sondaggio sulla terminologia militare in Urbano II. ""Militia Christi" e Crociata nei secoli XI-XIII". Milano, 1992: 167–192.
Jacques Clémens: Signification du voyage d'Urbain II pour l'espace agenais en 1096. "Revue de l'Agenais" 124, 1997: 291–297.
Herbert Cowdrey: The succession of the archbishops of Milan in the time of Pope Urban II. "The English Historical Review" 83, 1968: 285–294.
Herbert Cowdrey: Pope Urban II's Preaching of the First Crusade. "History", 55 (London 1970): 177–188.
Herbert Cowdrey: Pope Urban II and the Idea of Crusade. "Studi Medievali" 36, 1995: 721–742.
René Crozet: Le voyage d'Urbain II et ses négociations avec le clergé de France (1095–1096). "Revue historique" 179, 1937: 271–310.
Pietro Dalena: Urbano II e la Calabria. "Bollettino Storico della Basilicata" 9, 1993: 45–65.
Charles Dereine: L'élaboration du statut canonique des chanoines réguliers spécialement sous Urbain II. "Revue d'Histoire Ecclésiastique" 46, 1951: 534–565.
Augustin Fliche: L'élection d'Urbain II. "Le Moyen Âge" 28 (1915/1916).
Jean Flori: Une ou plusieurs "Première croisade"? Le message d'Urbain II et les plus anciens pogroms d'Occident. "Revue historique" 115, 1991: 3–27.
Salvatore Fodale: Comes et legatus Siciliae, Sul privilegio di Urbano II e la pretesa Apostolica Legazia dei Normanni di Sicilia. Palermo, 1970.
Giuseppe Fornasari: Urbano II e la riforma della Chiesa nel secolo XI ovvero la riforma nella dispensatio. C. Alzati, "Cristianità ed Europa. Miscellanea di studi in onore di Luigi Prosdocimi". I. Roma, 1994: 91–110.
Paul Fournier: Bonizo de Sutri, Urbain II et la comtesse Mathilde, d'après le "Liber de vita christiana" de Bonizo. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 76, 1915: 265–298.
Horst Führmann: Pseudoisidor, Otto von Ostia (Urban II.) und der Zitatenkampf von Gerstungen (1085). "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 68, 1982: 52–69.
Horst Führmann: Papst Urban II. und der Stand der Regularkanoniker. München 1984.
Horst Führmann: Un papa tra religiosità personale e politica ecclesiastica: Urbano II (1088–1099) ed il rapimento di un monaco benedettino. "Studi medievali" 27, 1986: 1–21.
Horst Führmann: Das Papsttum zwischen Frömmigkeit und Politik. Urban II. (1088–1099) und die Frage der Selbstheiligung. E. D. Hehl, "Deus qui mutat tempora. Menschen und Institutionen im Wandel des Mittelalters. Festschrift für Alfons Becker zu seinem fünfundsechzigsten Geburtstag". Sigmaringen, 1987: 157–172.
Francis Gossman: Pope Urban II and canon law. Washington, 1960.
Georg Gresser: Die Synoden und Konzilien in der Zeit des Reformpapsttums in Deutschland und Italien von Leo IX. bis Calixt II. 1049–1123. Paderborn, 2006.
Georg Gresser: Die Kreuzzugsidee Papst Urbans II. im Spiegel der Synoden von Piacenza und Clermont. Peter Bruns, G. Gresser: Vom Schisma zu den Kreuzzügen 1054–1204. Paderborn 2005: 133–154.
Walther Holtzmann: Die Unionsverhandlungen zwischen Kaiser Alexios I. und Papst Urban im Jahr 1089. Byzantinische Zeitschrift 28, 1928: 105–157.
J. N. D. Kelly: "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
Stephan Kuttner: Urban II and the Doctrine of Interpretation. A Turning Point? "Studia Gratiana" 15, 1972: 53–85.
Le concile de Clermont de 1095 et l'appel à la croisade. Roma, 1997.
Bernard Leib: Rome, Kiev et Byzance à la fin du XIe siècle: rapports religieux des Latins et des Gréco-Russes sous le pontificat d'Urbain II (1088–1099). New York, 1920.
Horace Kinder Mann: The Lives of the Popes in the Middle Ages. The Popes of the Gregorian Renaissance, St. Leo IX. to Honorius II., 1049–1130. 1903.
Enrico Mazza: Il prefazio della Vergine Maria istituito da Urbano II. "Marianum", 57, 1995, pp. 269–89.
Helmut Maurer: Ein päpstliches Patrimonium auf der Baar. Zur Lehnspolitik Papst Urbans II. in Süddeutschland. "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins" 118, 1970: 43–56.
Dieter Mertens: "Claromontani passagii exemplum": Papst Urban II. und der erste Kreuzzug in der Türkenkriegspropaganda des Renaissance-Humanismus. B. Guthmüller, "Europa und die Türken in der Renaissance". Tübingen, 2000: 65–78.
Hubert Mordek: Papst Urban II., St. Blasien und die Anfänge des Basler Klosters St. Alban. "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins" 131, 1983: 199–224.
Maurice Morillon: Le voyage d'Urbain II en France, le concile de Clermont et les débuts de la première croisade. "Bulletin trimestriel. Les Amis du Pays Civraisien" 40, 1980: 11–16.
Michel Parisse: Urbain II et la Lorraine. E. D. Hehl, "Deus qui mutat tempora. Festschrift für Alfons Becker". Sigmaringen, 1987: 115–127.
Erhard Pascher: Die Privilegierung der Reformklöster Hirsau, St. Blasien und St. Paul durch Papst Urban II. Salzburg, 1980.
Edith Pásztor: Per la storia del cardinalato nel secolo XI: gli elettori di Urbano II. "Società, istituzioni, spiritualità. Studi in onore di Cinzio Violante", II. Spoleto, 1995, pp. 581–98.
Lucien Paulot: Un pape français: Urbain II. Paris: 1903.
Paul Riant: Un Dernier triomphe d'Urbain II. "Revue des questions historiques" 34, 1883: 247–254.
Jean Richard: Urbain II, la prédication de la croisade et la définition de l'indulgence. E. D. Hehl, "Deus qui mutat tempora. Menschen und Institutionen im Wandel des Mittelalters. Festschrift für Alfons Becker". Sigmaringen, 1987: 129–136.
Ingrid Helke Ringel: "Ipse transfert regna et mutat tempora. " Bemerkungen zur Herkunft von Dan. 2,21 bei Urban II. E.- D. Hehl, "Deus qui mutat tempora. Menschen und Institutionen im Wandel des Mittelalters. Festschrift für Alfons Becker. Sigmaringen, 1987: 137–156.
Abbé Rony: La légation d'Hugues, archevêque de Lyon, sous le pontificat d'Urbain II. "Revue des questions historiques" 112, 1930: 124–146.
Helmut Roscher: Zwei angebliche Briefe Papst Urbans II. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 76, 1965: 149–152.
Klaus Schreiner: Hirsau, Urban II. und Johannes Trithemius. Ein gefälschtes Papstprivileg als Quelle für das Geschichts-, Reform- und Rechtsbewußtsein des Klosters Hirsau im 12. Jahrhundert. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 43, 1987: 469–530.
Robert Somerville: The French Councils of Pope Urban II. Some basic Considerations. "Annuarium Historiae Conciliorum" 2, 1970: 56–65.
Robert Somerville: The councils of Urban II. Amsterdam, 1972.
Robert Somerville, Stephan Kuttner: Pope Urban II, the "Collectio Britannica", and the Council of Melfi (1089). Oxford, 1996.
Robert Somerville: Pope Urban II and the Canons of St.-Jean-des-Vignes at Soissons. J.-P. Mahé, "From Byzantium to Iran: Armenian studies in honour of Nina G. Garsoïan". Atlanta, 1996: 229–242.
Robert Somerville: Pope Urban II "To the beloved sons in Christ C. and his brothers". J. Hamesse, "Roma, magistra mundi. Itineraria culturae medievalis". Louvain-la-Neuve, 1998: 843–853.
Robert Somerville: Urban II's Privilege from April 16, 1097 for Hugh of Cluny and his Brothers. M. Ascheri, ""Ins Wasser geworfen und Ozeane durchquert". Festschrift für Knut Wolfgang Nörr". Köln, 2003: 967–978.
Giovanni Spinelli: Urbano II e il mondo monastico italiano. "Benedictina" 47, 2000: 525–558.
Heinrich Sproemberg: Urban II. und das kanonische Recht. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 51, 1965: 254–263.
Martin Franz Stern: Zur Biographie des Papstes Urban's II.: Beiträge aus der Zeit des Investiturstreites. Berlin, 1883.
Alberto Torra Pérez: La bula "Tuae dilectissime" de Urbano II. "Anuario de estudios medievales" 29, 1999: 1081–1100.